Rohkem nahka, rohkem raha: koletisrebased pumbatakse karusnahatööstuses haiglaselt ülekaalulisteks

 (15)
Rohkem nahka, rohkem raha: koletisrebased pumbatakse karusnahatööstuses haiglaselt ülekaalulisteks
Koletisrebane peab vaatamata ebatervislikule kaalule veetma elu liikumatuna väikeses puurisFoto: Ühing Oikeutta Eläimille

Viimaste aastakümnetega on karusloomafarmides aretatud sinirebaste kaal drastiliselt kasvanud: 2012. aastal Soomes läbiviidud uuringu kohaselt oli see viis korda normaalkaalust suurem. Ülekaalulisus on kõige rängem sinirebaste heaolu kahjustav tegur.

Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud mitmed šokeerivad kaadrid tugevalt ülekaalulistest karusloomadest, kes veedavad oma elu väikestes traatpuurides. Soome loomakaitseorganisatsioonide käesoleval ja eelmisel aastal läbiviidud salajased uurimused kinnitavad, et monstrumrebaste kasvatus jätkub, hoolimata rahvusvahelisest vastuseisust ja karusnahatootjate väidetest, justkui oleks see ebaeetiline aretuspraktika lõpetatud. Ka Eestis tegutsevas, aga Soome ettevõttele kuuluvas Karjaküla karusloomafarmis on 2018. aastal jäädvustatud samasugused koletisrebased.

Eurooplased ei poolda karusnahatööstuse jätkumist

Karusloomafarmid on juba pooltes Euroopa riikides eetilistel kaalutlustel kas täielikult või osaliselt keelustatud. Mitmetes riikides on käsil üleminekuperiood, teistes on karusloomafarmide keelustamise eelnõu parlamendis arutlusse võetud. Kuigi Norra, Rootsi ja Taani on olnud maailmaturu kontekstis olulised karusnahatootjad, on neis riikides sotsiaalse surve mõjul rakendatud juba kas täielikke või osalisi keelde. Enamik eurooplasi (sh Eesti kodanikud) on olnud juba aastaid loomade puuris kasvatamise vastu karusnaha saamise eesmärgil.

Seotud lood:

Luksuse ja jõukuse staatuse asemel seostub karusnahk inimestele üha rohkem eetiliste, poliitiliste, majanduslike ja keskkonnaalaste vastuoludega. Kuigi vastavad erialaliidud on hoolikalt püüdnud selle tööstusharu praktikaid varjata, on info karusnahatööstuse võikusest jõudnud nüüdseks nii tarbijate, moetööstuse kui ka Riigikogu liikmeteni. Kui varasemalt vajati karusnahka sooja saamiseks, siis tänapäeval on selleks palju mugavamaid alternatiive. Karusloomi kasvatatakse peamiselt aksessuaaride, nagu kindaääriste, mütsituttide või võtmehoidjate valmistamiseks, mis on ebavajalik nii inimese heaolu kui keskkonnakaitse aspektist.

Metsikud loomad ei sobi intensiivtootmiseks

Hoolimata kümneid põlvkondi kestnud vangistustingimustes toimunud aretustööst, ei saa karusloomi kuidagi võrrelda kodustatud põllumajandusloomadega, kuna aretuse fookus asetub looma kodustamise asemel kasuka värvuse, mõõtmete ja tiheduse parandamisele ning pesakonna suurendamisele. Inimesega harjunud ning puurieluga paremini kohanevate loomade aretamisega kaasneksid iseloomulikud karvkatte muutused, mis ei ole kooskõlas tööstuse nõudmistega. Kui näiteks kodusiga on aretatud juba 10 000 aasta vältel, siis karusloomade aretusega on tegeletud vaid üle 100 aasta. Niisiis on sisuliselt tegemist kodustamata metsloomadega, kelle liigiomased baasvajadused on jäetud rahuldamata, rääkimata elamisväärse elu tagamisest või heaolust.

Vaatamata karusnahatööstuse väidetele, on rebased ja mingid mitmete teadusuuringute kohaselt puuris pidamiseks fundamentaalselt ebasobivad. Tegemist on karnivoorsete ja territoriaalsete loomadega - pannes need kaevama, jahtima ja päevas kümneid kilomeetreid jooksma kohastunud loomad puurikitsikusse, kaotavad nad meeleheitest sõna otseses mõttes mõistuse, mis väljendub enesevigastamises, kannibalismis, sama tõmbleva liigutuse lakkamatus kordamises, viljakusprobleemides ja silmnähtavas stressis.

Ülearetatud sinirebased annavad selge pildi karusnahatööstuse huvidest

Püüdes loomadega teenitavat tulu veelgi suurendada, on karusloomakasvatajad kasutanud ära polaarrebase liigiomast kohastumust arktiliste alade ettearvamatute ilmastikutingimuste tõttu sügiseti rasva talletada. Erinevatest polaarrebase variatsioonidest aretati välja sinirebane ja selle erinevad hübriidid, kes on tänapäeval valikulise aretuse ja söötmise tõttu niivõrd massiivsed, et neid nimetatakse „koletisrebasteks". See näitab väga selgelt, et karusnahatootjaid huvitab peaasjalikult kasumi maksimeerimine. Mida suurem on naha pindala, seda kõrgem on selle hind oksjoniturul.

Viimaste aastakümnetega on aretatud sinirebaste kaal karusloomafarmides drastiliselt kasvanud. Kui 1990ndate keskel kaalusid need rebased umbes 10-11 kg, siis aastaks 2007 oli nende keskmine kaal tõusnud 15-20 kiloni. 2012. aastal Soomes läbiviidud uuringu kohaselt oli sinirebaste keskmine kaal 19,4 kg. Isendite normaalkaal on umbes 5 korda väiksem: 3-5 kg.

Sinirebaste ülearetusest tekkivatest terviseprobleemidest on räägitud juba alates 1980ndatest. Uuringute kohaselt on ülekaalulisus kõige rängem sinirebaste heaolu kahjustav tegur. Kiiretempoline rasvumine koormab eelkõige looma jalgu, mis väljendub ulatuslikus liigeste väärarengus, paindumatuses või halvatuses (st loom ei suuda oma keha isegi tugeva häirimise juures märgatavalt liigutada). Sinirebastel on pärilik eelsoodumus haigestuda silmapõletikesse - kasvu lõpuperioodil võivad näo ja kõrvade piirkonda kogunev rasv ja nahaalused tekitada silmalau struktuurkahjustust, põhjustada valulisi infektsioone ja muuta looma pimedaks. Lisaks võivad rasvumisega kaasneda suhkurtõbi, kardiorespiratoorsed haigused, kuseteede häiringud, reproduktiivsed häired, dermatoloogilised haigused ja probleemid anesteesia teostamisel. On aeg mõista, et neis puurides on intelligentsed ja tundevõimelised elusolendid, kes väärivad paremat.

Konarlikust minevikust keelustamiseni

Soome, enim sinirebaseid kasvatav riik, tootis 2018. aastal 2 miljonit nahka aastas. Tänaseks on see number seoses globaalse karusnahatööstuse allakäiguga suuresti vähenenud. Kuigi mitmed Soome karusnahatootjad on aastaid tagasi öelnud, et nad on lõpetanud raskelt ülekaaluliste sinirebaste aretamise ja kasvatamise, kinnitavad sel ja eelmisel aastal avalikkuse ette toodud salajased kaadrid ja oksjonimüügi statistika siiski selliste isendite olemasolu. Kogutud materjalid näitavad äärmiselt rasvunud loomi, kellel on rasked silmainfektsioonid, tugevalt voltis nahk ja deformeerunud jäsemed. Soome loomakaitseorganisatsiooni Oikeutta Eläimille väitel ei ole uued karusloomafarmides tehtud kaadrid ülekaalulistest rebastest mitte erandlikud nähtused, vaid pigem on see tavaline praktika. Märtsis 2020 Soomes toimunud oksjonil kuulusid üle 50% sinirebaste nahkadest suurimasse suuruskategooriasse.

Tänaseks on Soome kui maailma suurim rebasenahkade tootja astumas samme karusloomafarmide keelustamiseks. Mis siis meid takistab? Nimelt pooldavad Soome suurim erakond Sotsiaaldemokraatlik Partei (kuhu kuulub ka peaminister Sanna Marin), Rohelised ja Vasakpartei nii karusloomafarmide kui karusnaha müügi keelustamist mõistliku üleminekuaja vältel. Kuna Eesti karusnahatööstus on sisuliselt pankrotistunud ja meie riigile arvestatavat tulu ei too, võiksime praegusel soodsal ajal Euroopa eesrindlikest riikidest eeskuju võtta ja näidata, et ka Eesti ei toeta selle aegunud ja ebaeetilise tööstusharu hoidmist.

Käesoleval sügisel on Riigikogu menetlemas karusloomafarmide keelustamise eelnõud. Nähtamatud Loomad on käivitanud laiaulatusliku kampaania, et toetada selle hädavajaliku seadusemuudatuse vastuvõtmist. Kutsume kõiki kampaaniale toetust avaldama, soetades sinirebasega heategevustooteid, annetades kampaania toetuseks, jagades artiklit või lisades sinirebase märgi Facebooki profiilipildile.