Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud mitmed šokeerivad kaadrid tugevalt ülekaalulistest karusloomadest, kes veedavad oma elu väikestes traatpuurides. Soome loomakaitseorganisatsioonide käesoleval ja eelmisel aastal läbiviidud salajased uurimused kinnitavad, et monstrumrebaste kasvatus jätkub, hoolimata rahvusvahelisest vastuseisust ja karusnahatootjate väidetest, justkui oleks see ebaeetiline aretuspraktika lõpetatud. Ka Eestis tegutsevas, aga Soome ettevõttele kuuluvas Karjaküla karusloomafarmis on 2018. aastal jäädvustatud samasugused koletisrebased.
Eurooplased ei poolda karusnahatööstuse jätkumist
Karusloomafarmid on juba pooltes Euroopa riikides eetilistel kaalutlustel kas täielikult või osaliselt keelustatud. Mitmetes riikides on käsil üleminekuperiood, teistes on karusloomafarmide keelustamise eelnõu parlamendis arutlusse võetud. Kuigi Norra, Rootsi ja Taani on olnud maailmaturu kontekstis olulised karusnahatootjad, on neis riikides sotsiaalse surve mõjul rakendatud juba kas täielikke või osalisi keelde. Enamik eurooplasi (sh Eesti kodanikud) on olnud juba aastaid loomade puuris kasvatamise vastu karusnaha saamise eesmärgil.
Luksuse ja jõukuse staatuse asemel seostub karusnahk inimestele üha rohkem eetiliste, poliitiliste, majanduslike ja keskkonnaalaste vastuoludega. Kuigi vastavad erialaliidud on hoolikalt püüdnud selle tööstusharu praktikaid varjata, on info karusnahatööstuse võikusest jõudnud nüüdseks nii tarbijate, moetööstuse kui ka Riigikogu liikmeteni. Kui varasemalt vajati karusnahka sooja saamiseks, siis tänapäeval on selleks palju mugavamaid alternatiive. Karusloomi kasvatatakse peamiselt aksessuaaride, nagu kindaääriste, mütsituttide või võtmehoidjate valmistamiseks, mis on ebavajalik nii inimese heaolu kui keskkonnakaitse aspektist.
Metsikud loomad ei sobi intensiivtootmiseks
Hoolimata kümneid põlvkondi kestnud vangistustingimustes toimunud aretustööst, ei saa karusloomi kuidagi võrrelda kodustatud põllumajandusloomadega, kuna aretuse fookus asetub looma kodustamise asemel kasuka värvuse, mõõtmete ja tiheduse parandamisele ning pesakonna suurendamisele. Inimesega harjunud ning puurieluga paremini kohanevate loomade aretamisega kaasneksid iseloomulikud karvkatte muutused, mis ei ole kooskõlas tööstuse nõudmistega. Kui näiteks kodusiga on aretatud juba 10 000 aasta vältel, siis karusloomade aretusega on tegeletud vaid üle 100 aasta. Niisiis on sisuliselt tegemist kodustamata metsloomadega, kelle liigiomased baasvajadused on jäetud rahuldamata, rääkimata elamisväärse elu tagamisest või heaolust.