Rotid joonistavad ringe sabaga


Purskkaev Nunne tänaval
Purskkaev Nunne tänavalFoto: Rauno Volmar

Rotid koduloomana võivad tekitada nii mõneski inimeses kerge kõhedusvõdina. Kuid sageli äratavad väikesed närilised just lastes soovi neid oma sõbraks võtta. Kui rott lebab oma pisikese perenaise avatud pihul, joonistab ta meelsasti palja pika sabaga võluvaid maagilisi ringe.

Esmalt sai Kristel Rjabov (9) oma kuuendaks sünnipäevaks hamstri, kelle nimeks pandi Niki. Tänasel päeval soovitab ta hamstrit teistelegi lastele, sest see pisike loom ei ole ülivilgas ega lippa laste eest ära. Hamstrile meeldib rahulikult mängida, aga veelgi meelepärasem on salaja oma põskedesse peidetud toidupoolise krõbistamine.
“Kutsusime oma hamstrit laohoidjaks,” muigab Kristeli ema Sirje Vaask. “Hamster kogub toitu, korjab saagi põskedesse ja siis ajab toidu oma põskedest välja.”
Kristeli sõnul pistab hamster pärast mõnda aega toidu säilitamist selle ilusasti ka nahka. “Niki põsed olid nagu kotid, kus ta toitu kaasas kandis. Ja olid oma kindlad peidukad, kuhu toidu põskedest välja ajas. Toast ta ei julgenud välja minna, tal olid oma kohad, kus talle meeldis olla, kus ta oli julge.”
Kristelile meenub seegi, et kui hamster juhtus nägema koera, jäi pisiloom alati kivistunult seisma. Isegi nende pere taksikoer Udu mõjus Nikile hirmu tekitava kollina. Kristel: “Kui hamster kardab, siis ta seisab pikalt paigal, ei tee äkilisi liigutusi.”
Niki elas kaks aastat, nagu on hamstrite keskmine eluiga. Kristel meenutab teda lapseliku heldimusega. “Mulle meeldis teda väga pildistada, sest ta jäi fotodele väga armas. Tore oli, et kui ta magas mu kõrval, võtsin ta kaissu ja siis koos uinusime. Peale Nikit tahtsin võimalikult ruttu uue looma võtta, et oleks lõbusam. Isa soovitas rotti, et rotid on targad loomad, elavad kauem kui hamstrid. Siis võtsimegi rotid, kelle nimeks panime Tipp ja Täpp.”

Ei tohi kohe kokku panna

Tallinna külje alt Laagrist ostetud vennakesed rotid olid aga kummalised tegelased: mõlemad isased, ühel arenes välja ainult üks munandikott, teisel aga oli valehambumus mistõttu tekkis põletik. Mõlemad kirjukarvalised tegelased olid täiesti erineva iseloomuga, ent omavahel seltsisid hästi. Kuid Tipp leidis oma lõpu kiiresti, ta jäi põletiku tõttu väga haigeks ning pandi magama.
Pärast Tipi surma põrutas Kristel kohe järgmisel päeval loomapoodi nimega “38 papagoid”. Sest rotid on seltsivad loomad ning Täpp vajas seltsilist. Nende perre tuli valgekarvaline, punaste silmadega Käpp. “Rotte ei tohi kohe kokku panna,” teab rääkida Kristel, sest ta on seda tarkust ja teisigi rottide kasvatamisega seotud tarkusi uurinud pisinäriliste veebilehelt www.pisi.ee.
Rotte tuleb üksteisega enne tutvustada, harjutada teineteise lõhnaga, see võtab aega. Täpp ja Käpp harjusid üksteisega paar nädalat. Käpp kui rahumeelsem ja uimasema olekuga uustulnukas oleks ammu seltsinud, aga vilgas ja kiire Täpp, igavene aktivist ja kerge kraakleja, kippus valgekesele liiga tegema.
Kuid kord oli vaja Kristelil kiiresti suvilasse tõtata. Ta tahtis mõlemad pisikesed kaasa võtta. Ja sel korral ta nad ühte puuri automaatselt, järele mõtlemata pistiski.
Ema Sirje: “Mina poleks seda sel hetkel veel julgenud teha.”
Kristel: “Kui ema seda nägi, et olin kaks rotti, kes seni omavahel vaid kakelnud, ühte puuri pistnud, ütles ta seitse korda järjest: “Uskumatu!””
Kuid sellest päevast peale elasid seltsilised koos õnnelikult. Käpp kui suure söömaga tegelane näris kõik söögipoolise Täpi eest ära. See, mis vähegi võimalik, leidis tee tema kõrist alla. Kirju Täpp aga oli valgekesega võrreldes tunduvalt enam vilgas, kiire ja aktiivne. Täpp tegi jooksus isegi noorele perenaisele Kristelile ära.
Hiljuti Täpp kukkus ja suri, Kristel pidi taas võtma ette tee loomapoodi “38 papagoid”. Sealt leidis pisikese tumehalli rotipoja nimega Näpp. Temast on saanud tänasel päeval suure ja valge paksukese Käpa puurikaaslane.

Ei pane kohe plehku

Loe veel

Need kaks täiesti erivärvi karvkattega tegelast, Käpp ja Näpp, on praegu erimasti mõõtugi. Sest Käpp juba aastane ja kaalub 400 grammi. Näpp alles mõnekuune ja kaalub 100 grammi. Mõlemad rotid on selgeks õppinud perenaise süles, toas ja läheduses rahumeelse askeldamise. Kui Kristel teeb puuriukse lahti, ei ole tal vaja peljata, et rotid plehku panevad. Ei nad lippa kusagile. Nokitsevad rahumeelselt edasi.
Toiduks sobib neile pea kõik, mida perenaine annab. Isegi piparkoogid, värskelt küpsetatud koogid, pisikesed kalamaimud, igasugune liha, nii toores kui keedetud, nii pehme kui kondi ümbert näsitav. Kristelile meeldib vaadata, kuidas loomakesed toidupoolise kätte saades selle oma käpakeste vahele haaravad ning siis pisikeste hammaste vahel näksivad. Kui on krõbe küpsis, siis nende krõbistamine kostab kaugele.
Selgeks on õpitud isegi toiduhääl. Kui nad toiduaega tähistavat keele liikumisest vastu suulage tekkivad kutset kuulevad, tõttavad õhinaga kasvõi teisest toa otsast kohale.
Ja selgeks on õpitud (või on see hoopis rottidele loomupärane anne?!), et kui perenaine nad oma peopesade vahele võtab ja rotid selja peale asetab, hakkavad mõlemad tegelased palja sabaga suuri ringe joonistama. Seda vaadates tekib tsirkusetriki efekt, mis mõjub nii ehedalt.
Ema Sirje: “Ega rottide saba ei näe eriti ilus välja, mõned kardavad neid just selle saba pärast, kuid nad on tõeliselt sõbralikud olendid.”

Tore pisike kaaslane

Kristel: “Osad rotid on aeglasemad. Kui lased nad lahti, siis nad rahumeelselt uurivad ümbrust, seisavad paiga peal, enne kui liikuma hakkavad. Osad rotid on jälle kiirustajad. Lased nad lahti ja kohe lippavad minema, kui vähegi saavad. Aga nad ei hammusta üldse. Üks mu sõber moe pärast kardab neid. Mõned sõbrad kiusavad rotte, väntsutavad. Aga tavaliselt rotid meeldivad mu sõpradele väga.”
Ema Sirje: “Rottide tegemisi on nii põnev jälgida. Oleme nende eluviise päris palju tundma õppinud.”
Kristel: “Tore on, kui mul on väike sõber. Mulle rotid meeldivad. Nad on pehmed ja armsad loomad, kes istuvad meelsasti süles. Naljakas on neid vaadata vahel. Aga nad mitte kunagi ei solvu ja ei vihastu, nagu mõned mu sõbrad. Nad on alati armsad ja lahked, seltskondlikud.”

Õnneliku lõpuga ekstreemjuhtum
Kord juhtus selline lugu, et Kristel läks koos ema ja hamstriga toidupoodi. Seal pääses väike hamstrike korvis asuvast kandepuurist lahti ja kergesse paanikasse sattudes pistis mööda toidupoe põrandat jooksu. Ema ja Kristel otsisid teda taga. Hamster oli nii väike, et talle oleks võinud keegi kergesti toidukäruga otsa sõita või peale astuda, kuid õnneks loom sellisest saatusest pääses. Juhulikult nägi Kristel teda ühe leti juures maas ja sai kätte.

Väike tähelepanek
Kui rotile anda sibulat, siis on Kristel tähele pannud, et mõni rott hakkab sibula peale silmi kissitama mõni aga mitte. Punaste silmadega valgekarvaline rott on kõige tundlikum. Tumedate silmadega rotile ei mõju sibul aga üldse.

Näritakse kõike
Rottidel ja üldse närilistel on komme kõike närida. Kristel: “Kord näris hamster mu telefonijuhtme läbi. Mu rottidele Täpile ja Käpile meeldis ka juhtmeid närida. Kord saigi Käpp särtsu. Olin sel ajal vannitoas, kui see juhtus. Tulin kööki ja nägin isa vihasena mööda tuba kõndimas. „Mis viga“? küsisin ma isalt. Isa oli roti peale pahane, sest too oli juhet närinud ning särtsu saanud! Isa vaatas parajasti telekat, kui kuulis pauku. Kui ta ehmunult rottide poole vaatas, nägi poolikult näritud juhet ja rotti, kes minema jooksis. Õnneks ei olnud rotiga midagi juhtunud, vaid ülahammas oli natuke aega mustem. See oli õnnelik õnnetus!