Siili keeruline saatus: rahvusloomaks sobimatu, ent militaarmaskotina täiesti rivikõlbulik
Rahvuslooma leidmiseks korraldatud rahvaküsitlus ebaõnnestus. Seega võib ainult oletada, kas lihtrahva tahe oleks jooksnud samasse auku, kuhu kõrgelt haritud kultuuri- ja loomarahva ühismõte lõpuks välja nirises. Ehk siis hundiurgu.
Kas meie alles ahjusooja rahvuslooma foonil tuleks järeldada, et keskmine eestlane on loomuldasa hunt?
Või meenutame siiski rohkem karu? Äkki hoopis siili?
Tõenäoliselt peitub õige vastus iga inimese isiklikus südamesopis.
Tegelikult ei tähenda ju tõik, et hundile uhke aumärk rinda pisteti, ometigi seda, et teised loomad miskitpidi kehvamad on!
Võtame kasvõi siili, selle eestlase igipõlise lemmiku. Tõsi, rahvuslooma kriitilist valimiskünnist siil ei ületanud. Ja mis sest, susi neid valimisi söögu!
Õnneks leidub hulgaliselt neidki mõistlikke inimesi, kes oskavad siili vääriliselt hinnata. Näiteks praegu käiv Kaitseliidu suurõppus kannab just selle tubli looma nime.
”Iga okas loeb!” Hästi öeldud, mis? Läbi ja lõhki päevakajaline, üdini eestimaine mõte.
Sibame nüüd siili juurde tagasi. Mida me õigupoolest sellest vahvast podisejast teame?
Siil ajab regulaarselt okkaid nagu kuusepuu
*Siili küljes on umbes 5000–16000 okast. Okkad on seest õõnsad ja siil suudab neid lihaste abil turri ajada. Okaste eluiga kestab keskmiselt ühe aasta, misjärel siil vanad okkad maha poetab ja uued asemele kasvatab.
Siil on kõva kirbumagnet
*Ühel siilil võib korraga parkida kuni viissada kirpu. Inimestel ei maksaks siiski liigselt pabistada, kuna siili kiindunud parastiit - peenema nimega Archaepsylla erinacei - pole inimeste puremisest eriti huvitatud.
Siil on ööloom
*Et ta nägemine on üpris vilets, eelistab siil jahti pidada ja muid tarvilisi toimetusi talitada pimeduses, kasutades oma hämarate eesmärkide saavutamiseks teravat kuulmis- ja haistmismeelt.
Kas siil võib vahutada?
*Jah, kummalisel kombel võib küll. Kui siil tunneb eriti vänget lõhna või juhtub mekkima midagi väga tugevamaitselist, katab ta oma okkad veidra vahutaolise limaga. Miks loom nõnda imelikult talitab, ei oska keegi päris täpselt vastata.
Kas siil on inimese silmis pigem kasulik või kahjulik loom?
*Üldiselt on siil iga aiapidaja jaoks lugupeetud külaline, sest ablas okaskera vitsutab heameelega kõike, mis vähegi silme ees siputab ja millest ramm üle käib: kaubaks lähevad nii putukad, hiired, teod, tõugud ja hea õnne korral isegi maod. Ja see pole veel kõik. Kui kuskil on ripakil veidike kassitoitu, tõmbab siil ka selle hüva kütuse endale kiiresti naha vahele.
Oot-oot, siin mainiti ära maod. Kas tõesti sööb siil ka madusid?
*Jah, loodus on nii sättinud, et maomürk siilile mõju ei avalda. Kui aga hammas peale hakkab, kuulub madu kindlalt siili tervislikku menüüsse.
Kas vastab tõele, et siili lemmiktoiduks on piim?
*Üldlevinud müüdi kohaselt on siili jaoks vastupandamatult ihaldusväärne taldrikutäis värsket lehmapiima. Tegelikult on see jama jutt. Piim pole siili organismile üldse kasulik ja sageli läheb piimaga patustanud loomakese kõht lootusetult lahti.
Postkaartidel ja multikates veavad siilid okaste otsa torgatud õunu ja seeni. Kas nad tõesti tassivad teadlikult toidunänni turjal?
*Ei. See on visalt püsiv müüt. Armas mõte, aga siiski ilukirjanduslik väljamõeldis.
”Nälkjas on parem kui seks!”
*Umbes nii võib keskmine isasiil mõtiskleda. Perekonna punumine ja armurõõmud pole tema jaoks kesksed päevakorrapunktid. Üldiselt müttab siil ringi üksinda. Vaid paaritumise ajaks otsib isasiil üles mõne muhedalt okkalise emanda. Ihaldusväärne objekt välja traalitud, hakkab isane endamisi valjult turtsudes ja puhisedes ümber skeptiliselt meelestatud emase tiirutama. Mõnikord võib selline ringtants kesta mitu tundi. Tõenäoliselt hakkab emasloomal ühel hetkel silme eest virvendama, hämmeldunud noorik satub segadusse ja nõnda langebki okasneidis visa isaslooma võrgutusvõrku.
Kui tegu tehtud, on ka sündmuse pidulik osa läbi. Kiiresti kappab roidunud isasiil kaugemasse aianurka mõne eriti rammusa teoga keha kinnitama. Äsjane armuseiklus ja hoovinurgas kössitav õnnistatud olekus mõrsja on isase jaoks pelgalt kiiresti hääbuv minevikuheiastus. Rohkem isasiil pereplaneerimisest osa ei võta (kui, siis väga õudsal moel ja sellest juba järgmises lõigus).
Siililapsed võivad sattuda nii emme kui ka issi toidulauale
*Siil sünnitab tavaliselt 1–11 lapsukest. Ema jääb esialgu laste juurde, kuna siilikesed on sündides pimedad ja täiesti pehmete okastega. Nägijateks saavad lapsed alles 32 päeva möödudes. Seega on esimene kuu siilimamma jaoks eriti pingerohke aeg, kuna pisikesi pehmeid siililapsi igatsevad põske pista kõikvõimalikud röövlid, isegi teised isased siilid. Juhtub sedagi, et kui siilipesa on tõsises ohus või jäädavalt kahjustatud, võib siiliema ise oma lapsed ära süüa. Selline kole stsenaarium käivitub õnneks harva.
