Sotsiaalsed sulelised: kanad sobivad elama ka linnaperre


Kodukanad. Pildil Veronika Vallimäe-Tiidus
Kodukanad. Pildil Veronika Vallimäe-TiidusFoto: Karin Kaljuläte

Ehkki kodulindude pidamist linnas on viimastel aastakümnetel pigem taunitud, on üha suuremat toetuspinda koguv suund tervislikkusele ja looduslähedusele pannud inimesi otsima alternatiive tööstuslikule masstoodangule toidulaual. Üks Tallinna pere on avastanud kodulindude pidamise võlu otse kesklinna külje all ning kinnitab, et kanad on vähenõudlikud, ent seltsivad linnud. Peale selle on hommikuti hea tunne oma tagaaiast korjatud värsketest munadest toitu valmistada.

Tallinna kesklinnast umbes kümneminutise autosõidu kaugusel asub Kopli asum, kus peale üksluiste paneelelamute paiknevad ka rohelusse uppuvad aiad. Ühe kõrge värava taga elabki Veronika Vallimäe-Tiiduse pere ning nende viis kana ja üks kukk.

Veronika naerab, et kogenud kodulinnupidajaks teda veel pidada ei saa, kuid elu kanadega on põnev ja avastusterohke. Ta näitab musta ja valge kana poole, kes koos aedikus siblivad. „Need kaks hoiavad omaette, kolm pruuni on samuti omaette kamp. Kukest ma veel aru ei saagi. Tema tuli meie juurde alles eile, aga paistab, et on juba hästi sisse elanud.”

Ärahellitatud sulelised

Mõte võtta kanad tekkis naisel umbes kolm aastat tagasi, kui kuulis pärast praegusesse maja kolimist hommikul kukke kiremas. Tuli välja, et paar maja edasi peetakse kodulinde ning sellest kujunes end läbi ja lõhki linnainimeseks pidaval Veronikal soov aianurka kanala üles seada.

Seotud lood:

„Lastel on tore ja endalgi vahva mune korjata. Munad on hästi kollase rebuga ja suured, ei mahu külmkapi standardsele restile äragi. Ka oma kanamunadest valmistatud söögid maitsevad kuidagi paremini. Eks ma ise olen juba sellega harjunud, aga sõbrad, kes külla tulevad, kiidavad väga.”
Kanad on vähenõudlikud, ent see-eest üsna uudishimulikud. Nad näevad juba eemalt, kui neile tullakse toitu tooma, ning kogunevad aianurka, et kähku paremaid palasid ampsata. „Igal hommikul peab lindudel värske vesi olema. Söögiks anname toidujäänuseid, ka pitsat, pastat ja kaerahelbeid. Eks nad olegi meil juba veidi ära hellitatud. Kanatoidu peale vaatavad vahel, et mis terad need siis on,” naerab Veronika.

Üllatavalt võivad kanad olla inimese suured sõbrad. Kui linnud vahel aedikust välja lasta, on nad peagi terrassil või tulevad isegi tuppa uudistama. Veronika räägib, kuidas kanad hommikuti tervitavad, ja kui nende juurde istuma minna ja nendega rääkida, tulevad nad ligi ja tahavad sülle. „Ma söön liha küll, aga kanaliha enam süüa ei suuda. Minust saab niimoodi veel taimetoitlane.”

Kanaga lavale

Veronika kanad on isegi nõnda sotsiaalsed, et on koguni etendusel lavadebüüdi teinud. „Kui Kanuti Gildi saalis etendati Nero Urke ja Riina Maidre lavastust „Skaala surm”, kirjutati sinna sisse stseen, kus mul tuli kanaga lavale astuda. Saime isegi mitu korda aplausi osaliseks.” Lady Gagad, nagu Veronika oma suliseid lemmikuid kutsub, on osalenud ka päris mitmel pildistamisel.
Mitu aastat järjest suviti kanu pidanud naine nõustub arvamusega, et kanad sobivad linnainimesele tegelikult väga hästi. Täiesti piisab sellest, kui neile anda korrapäraselt värsket vett ja toitu. „Jalutamas ei pea nendega käima. Soomes ehitatakse isegi ökomaju spetsiaalse puuriga kanade jaoks. See, et noortel peredel on linnas kanad, on seal populaarne.”
Tänavugi elavad linnud pere juures vaid suvel, talveks lähevad Veronika ämma juurde maale, kus on nende ületalve pidamiseks palju paremad tingimused. Ent kui kanala heasse korda saab, on plaanis kodulinde hakata pidama aasta ringi.
„Edaspidi võiks meil olla veel tiik ja haned, aga endal on praegu tööd nii palju, et ei jõua sellega veel tegelda, võib-olla kunagi…” on linnainimesest linnukasvatajaks hakanud Veronikal tulevikuks suured plaanid.