Suured ja väikesed loodusloomad
Kuivõrd siinkirjutaja ise pigem suksusid pelgab, siis seda huvitavam oli rääkida isikuga, kes juba lapsest peale noid majesteetlikke ja aruka pilguga loomi imetlenud ning armastanud.
Tiiu sai hobustest aimu juba lapsena, kuivõrd tema tädi talukoplis oli ringi kappamas must hobu Illu, kes toona 4-aastasele tirtsule niivõrd sügava mulje jättis, et ta papaks kutsutaval tädimehel end loomale selga upitada palus. Ja püsis seal esimesest hetkest nõnda kindlalt, et papa arvates polnud kahtlust - sellest plikast sirgub üks korralik ratsutaja. Õigus tal oligi, sest nüüdseks saab Tiiul hobiratsutamist kokku juba aastakest paar alla viiekümne ning pole senini ainsamgi ratsu teda sadulast poetanud.
Väike tüdruk suures tallis
Saatuse tahtel asus vanaema kodutalu, kus Tiiu linnalapsena suviti ringi silkas, läheduses kolhoositall 14 hobusega ja kuna tallimehe ametit pidav naabrionu kohe käepärast võtta, oligi ta tolle pärusmaal suviti pea igapäevane uudistaja ja hobuste tundamõppimine üha edenes. Nende kantseldamisel oli tüdruk nõnda tubli ja agar, et vanemad inimesed aiva ahhetasid, kuis ta küll hakkama saab. Asja lahutamatuks osaks sai mõistagi ka ratsutamine, selleks sobis kõige mõnusamini rahuliku musta mära Mai lai turi, aga enim meeldis Tiiule siiski hall hobusepreili Sille, mistõttu pikka aega unistaski piiga hiirekarva suksust.
Hobuseomanikuks ent ei saanud ta täiskasvanu ikka jõudes sugugi koheselt, seda enam, et nõuka-aega arvestades polnud eriti mõeldav, et tavainimesel oleks oma isiklik hobune. Ja kuna Tiiu elupaigaks oli jäänud pealinn, siis oli ta küll hipodroomil sage külaline, ent ei tulnud siiski veel mõttele endale päris oma hobust soetada.
Reinkarnatsioon?!
Aga mõte ei jäänud pelgalt mõtteks, vaid sai plaksuga paika ühel ilusal päikesepaistelisel jaanuarihommikul, mil ümmarguse sünnipäevani mõned loetud päevad – tollel hommikul silmi avades teadis Tiiu täpselt, et just nüüd ostab ta endale hobuse ja asus asja uurima. Sobiva suksu leidis ta üsna maakodukandi lähedusest ja läkski kuulutuse peale üle vaatama üht kena punast mära.
Tema talli astudes võttis aga ohjad enda kätte ühest boksist pea välja pistnud must ruun Hollywood, naksates tulijat hammastega õlast ja oli justkui takjas küljes kinni. Tiiut läbis veider jõnksatus, tekkis tunne, justkui oleks tädi hobune Illu tema ellu tagasi tahtnud tulla, sest niivõrd sarnased olid väliselt nood kaks isendit. Tiiu kurvastuseks teatas perenaine, et Hollywood ei ole müügiks, aga peale pea viietunnist läbirääkimist asus Tiiu oma uue hoolealusega kodu poole teele. Ja eks lugeja juba sai aru, et just Hollywoodiga, kusjuures punasele märale pilk heitmata jäigi.
Kuivõrd Pipi kombel ei saanud ta oma suksut verandale elama paigutada, oli lahenduseks hipodroomi tallist renditud boks, kus ta siis ise õhtuti oma lemmikut patsutamas ja temaga ratsutamas käis, päevasel ajal kandsid Hollywoodi eest igakülgset hoolt tallitüdrukud.
Härra Holler Hobune
Hollywoodi üksiku lemmiku staatus kestis vähem kui aastake, mil sai teatavaks, et hipodroomil üks omanik oli oma haigestunud hoolealuse vastu huvi kaotanud ja nii ostiski hobuse pärast südant valutanud Tiiu Hollywoodile lisaks mitte enam esimeses nooruses oleva, ca 15 aastase punakaspruuni ruuna Holleri. Et loomale eluvaimu sisse puhuda, käidi ka loomatohtri man, aga kuna too jäi diagnoosiga hätta, pöördus Tiiu omakorda viimases hädas oma perearsti poole, kelle teadis kompetentse olevat ka neljajalgsete maailmas.
Seoses sellega leidis aset ka üks iseenesest koomiline intsident. Kuna abivalmis peretohter vajas algatuseks Holleri uriiniproovi, siis Tiiu selle järgmiseks päevaks meditsiiniõe kätte ka viis. Kohusetruu õde küsis patsiendi nime, pannes ütluse peale kirja Holler ja uuris siis edasi, mis on perekonnanimi. Kuna Tiiu eeldas, et perearst on õe selle ebatavalise juhtumiga kurssi viinud, ütles, et Holler on hobune, mispeale pandigi patsiendi täisnimeks kirja Holler Hobune.
Hiljem, kui segadus lahti harutati, oli nalja kui palju ja selgus lisaks, et too õde oli ka ühe kolleegiga seda asja lahanud - kuna kotikeses, kus uriinipurk, leidus ka heinapepri ja levis hõrku sõnnikuhõngu, olla nad arutanud, et too härra Holler on üks räpakavõitu meesinimene.
Aga oh imet, saigi kahejalgsete tohter topeltpaari koibadega isendi tõve jälile ja teinud läbi nõiaväena mõjunud 10-päevase süstikuuri, jalutanud Holleri-isand tallist välja, läikides Tiiu sõnul kui jõulumuna.
Hobune kui metsik põder
Veel aastake hiljem, samuti talvisel ajal, kui Tiiu oli parajasti muude asjatoimetuste tarvis mingis külakohas, tuli üks murelik vanamammi kurtma, et neil kappavat külavahel ringi üksik hobune, ragistades siin ja seal põõsastes justkui metsik põder. Minnes asja lähemalt uurima, tuisanudki mingil hetkel võpsikust imeilus helehall tähnikestega suksu läbi lume ja see vaatepilt olnud kui elav jõulukaart. Kuivõrd peremeest polevat loomal juba ammu, tellitudki hobutreiler ja nõnda asuski Tiiu järgmisse rendiboksi elama ca 10 aastane Robi. Muuhulgas olgu mainitud, et see aktsioon läks kõike muud kui libedalt – alates treilerile toimetamisest, milleks kulus lakkamatult kaerakotikest krõbistades tunnikest kolm, siis omakorda autost mahasaamiseks tunnike kauemgi, tallisaamine võtis aega tundi neli ja kui suksu lõpuks kenasti boksis, oli kogu protseduur väldanud kuraditosina jagu tunde.
Uustulnuka käitumist jälgides võttis asi huvitava pöörde. Olles pikemat aega elanud sisuliselt üksi, ei näidanud Robi alul üles vähimatki valmidust teistega seltsimiseks, aga karjaga harjudes ei nõustutud hetkeski enam üksi jääma – alati tuli silma peal hoida, et Robi üksi talli ei jääks, kuna siis hakkas ta kohemaid lamenti lööma. Ja nii saigi maarjamaisest mustangist lõpuks ääretult sõnakuulelik loom, kes Tiiu sõnul rühkis sihikindlalt edasi kui tank ja kellega oli äärmiselt hea ratsutada.
Väärkoheldud hobude kaitseingliks
Kuivõrd levis jutt, et leidub selline „hull“, kes väärkoheldud loomi hätta ei jäta, siis kulgesid asjad nõnda, et Tiiu sai ikka ja jälle mõne teate südametute kahejalgsete poolt hooletusse jäetud hobuste kohta ja ostis nad ära.
Kurioosseim ja drastilisim on ehk ca 10 aastase Tori tõugu mära Maiu lugu. Tiiuni jõudis teave, et Otepää kandis ühes laudas vaevu hingitseb nälginud hobune, kelle peremees manalateele läinud ja loom kaaskondsete poolt mingil arusaamatul moel omapäi jäetud. Kohale jõudes leitigi eest äärmiselt nõrk loom, keda autosse saamiseks pidid jõuga tagant tõukama ja külgedelt toetama inimest viis. Teel uude kodutalli peeti masin kordi kinni, et veenduda, kas vaakuja on ikka veel hinges. Oli ja jäigi, ehkki ihuline kosumine võttis aega kuid, hingeline rohkem kui aasta. Loom oli pikka aega äärmiselt umbusklik, kuni selleni välja, et hammustas teda silitama läinud tallitüdrukul näpu otsast.
Tiiu ei osanud võtta seisukohta, kuis ta nii häiritud psüühikaga võidelda jõuab, aga talle tuli appi suurte kogemustega hobuinimene, kes algselt andis üht koma teist hüva nõu, siis võttis Maiu mõneks ajaks hoopis enda talli, kuni leidis talle kodupere. Nüüdseks elab Maiu peres,
kus lisaks temale veel üks hirnuv kaaslane ja Tiiu süda on rahul, sest kuulu järgi olevat Maiul närvikava korras mis korras ja elu kui lill.
Nõnda siis üha lisanduski uusi ja uusi loomi ning umbes nelja aasta pärast oli Tiiu nüüdseks juba bokside asemele renditud tallis hobuseid 16 (remargi korras: kaks enamgi kui omaaegses kolhoosihobulas). Odavaim neist oli maksnud ca 500 krooni, kalleima neljajalgse, ca 17 000 kroonise eest oleks saanud juba mõne neljarattalise.
Kuna aga igapäevaelu surus üha muude kohustustega peale, siis mingil hetkel Tiiu taipas, et senine suksude hulk oma vajadustega hakkab talle rahaliselt üle jõu käima ja nõnda ei saa enam jätkata. Saatuse tahtel sattus ta kokku norrakast rakendisportlasega, kes tegi talle ettepaneku müüa oma hoolealused Norramaale. Peale mõningast vaagimist Tiiu raske südamega selle variandi kasuks otsustaski, kuna ei olnud kahtlust, et hobused satuvad headesse kätesse ja parematesse tingimustesse. Enim kahju oli metsikust põdrast hobuseks „moondunud“ Robist, kelle ta plaanis algselt endale jätta, aga ühel norrakal õnnestus ta siiski ära rääkida. Ja Holler Hobust on Tiiu suisa kahel korral trollidemaal külastanud ja teab, et tollel on siiani samad omanikud.
Hobupere linnast maale
Üks, kes kindlalt ja tingimusteta võõrsile suunduma ei pidanud, oli Hollywood. Aga et Tiiu hing siiski tema üksindusega rahul ei olnud, hakkas ta uue suksu järele ringi vaatama ja pilk jäi pidama ühele kuulutusele. Ei olnud seekord tegemist väärkoheldud suksuga, vaid pildilt vaatas vastu tumeraudjas mära, keda nähes tundis Tiiu, et nad kuuluvad kokku. Võtnud hobuomanikuga ühendust tasus Tiiu looma lunastamiseks vajaliku summa ja omaniku küsimusele, kas ta enne looma näha ei tahagi, teatas, et selleks pole vajadust, kuna tunneb, et tegemist on just selle õigega. Nii jõudiski Hollywoodile seltsiks Lily-Marleen, aga kuna sel ajal levis mingi kabjaliste viirusnakkus ja oli kehtestatud karantiin, ei saadud temaga tutvuda sugugi kohe. Ehk siis teisisõnu Tiiu oli ostnud hobuse, keda nägi alles kahe kuu pärast.
Kuna talle hakkas üha rohkem tunduma, et hoolimata hipodroomi sobivatest tingimustest on hobuste õige koht siiski maal, võeti aastat kaheksa tagasi vastu otsus, et nüüdsest saab olema tema hobudel luksus ringi kapata ehtsal rohumaal ja koliti nad Tiiu vanavanematekoju.
Kahekesi ent ei saanud Lily-Marleen ja Hollywood siiski kuigi kaua seal rohuparadiisis naudelda, sest Tiiu hea tuttav traavitreener oli rääkinud võistlustest ülepingutanud ja lisaks kopsuhaigest traavlist nimega Pääsu, paludes Tiiul võtta õnnetu loom enda juurde maale, et too pääseks enne surmagi veel ehtsale rohurohelisele karjamaale, ennustades, et talle on ehk jäänud elada päevakest kolm. Kui arvestada, et tol ajal oli Pääsu 14 aastane ja nüüdseks 18, siis võib ainult imeks panna, kuidas mõjus ehe loodus, aga mitte ainult, sest Tiiu tohterdas teda samas ka kõikvõimalike maarohtudega.
Ja hetkel neljas hobupereliige on nüüdseks 14 aastane raudjas võistlushobusest ruun Bavaar, kel tulles samuti terviseprobleemid, konkreetsemalt jalgadega, mis said ajapikku edukalt „remonditud“ õunaäädikaga, mida manustati kaeraga segatult seespidiselt.
Kaeramootori korrashoid
Ega tühi kottki ju püsti seisa, rääkimata siis pirakast neljajalgsest. Lisaks suvisele haljale rohule krõmpsutavad neli kaeramootorit kambakesi „kütusena“ heina aastaringselt tonnikest 25, lisaks maiustavad võimalusel õuntega – käkitegu on sügiseti pere õunaaed tühjaks jõhverdada. Ära ei öelda ka porknatest ja ka kaer ning spetsmüslid on kõhusoppi äärmiselt teretulnud. Ning igapäevamenüü juurde käib ka kohustuslik sutsakas meresoola.
Otseseks koduks on neil niinimetatud avatud tall, kus nad saavad tahtmisel näiteks ninad kokku pista, aga päris külg-külje kõrvale neid siiski ei lasta. Ehkki ruunad, kui „meherõõmuta hobud“ märadele otsest ohtu endast ei kujuta, olevat Bavaar ja Hollywood siiski piisavalt alfaisased, et kui hobunaised majas, läheb jõuliseks jagamiseks ja et vigastusi ära hoida, on neid mõistlik pidada eraldi. Ja eraldi on sugude kaupa nad ka koplites.
Magamine käib enamasti püstijalu, ehk öösel paariks-kolmeks tunniks visatakse ka külili. Ja Tiiu sõnul on eriti tore pilt siis, kui ta lemmikud suviti pead longus püstijalu tukkudes päikesevanne naudivad. Aga ka püherdamine on tore tegevus, seda tehakse nii tolmus, kui vahel ka poris, ent kärbeste ja muude tüütuste peletamise kõrval on see eelkõige siiski lõõgastav tegevus.
Et ega traavimise ja niisamagi jalutamise ajal tallad tuliseks ei läheks, vajab hobugi jalavarje. Kuivõrd tema varvastest on arenenud ainult keskmine, mida omakorda ümbritseb kabi, siis sinna kapjade alla käibki meie nelikule raudu toksimas selle ala vaieldamatu spets Aadi. Toda toimingut teostatakse iga paari kuu tagant ja „talvetossud“ on „suveplätudest“ erinevad.
Suksukiiksud
Eks ilmselt võõrale pilgule ole hobune eelkõige lihtsalt suur ja väärikas loom, aga sisemuses on kõikidel ikka omad ja ainulaadsed kiiksud. Näiteks peab Hollywoodil tingimata olema ketiga boksiuks, sest riivid nokib ta vähimagi vaevata lahti, jookseb siis välja, kappab tuisates ja rõõmsalt saba keerutades ringi, endal selline nägu peas, et elusalt end mingil juhul kätte ei anna. Teistest enim ongi just temal riukaid varuks – näiteks, kui panna talle sadulat selga, siis meeldivat talle kõht sisse tõmmata, nii et sadul vajub selle alla. Kord Tiiu sellise krutski peale pahandas nii, et lubas kõvahäälselt kiusupunni hommepäev maha müüa, mispeale oleks Hollywood sellest justkui aru saanud ja vähemasti perenaisele enam sellist komejanti ei korralda. Aga suulisi ei lase ta endiselt esimese hooga suhu panna, võtab need hoopis hammaste vahele ja vahel ei aita muu, kui torgata talle näpp suunurgast sisse ja kurgulage kõdistada, selle nipiga saab ka suulised omale kohale. Nii et Tiiu sõnul jääb võõras, kes staariliku nimega suksu trikitamist ei tunne, tema saduldamisega hätta.
Preili Lily-Marleenile aga näiteks ei meeldi sugugi, kui teda kinni seotakse, ilmtingimata üritab ta end lahti tõmmata. Ja üks asi, mis talle äärmiselt vastukarva, on süstimine. Lausa nii, et selle toimingu käigus võideldakse elu eest ja kui ta näiteks laka kammimise ajal hakkab ette kujutama, et äkki on seegi toiming kuidagi hirmuäratava sutsakaga seotud, kukub hirmsat moodi vehklema. Tiiu sõnul olevat too pooleldi Araabia tõugu ja seega temperamentsem tegelinski oma süstipaanikas korda kolm koos uksepiitadega tallist väljunud.
Vanaldane liivahannust ninapidi vedav Pääsu eest ja takka üles ei löö, küll aga on tal elutarkusest tingituna omad nipid. Näiteks kord ühel ülikuumal päeval otsustas üks piiga Pääsuga ratsutama minna, aga tema ehmatuseks lasi loom end hoovil esijalgadest alla nagu kukuks kohe-kohe pikali. Ehmunud näitsik toimetas kuumarabanduse kartuses looma kibekähku talli tagasi, aga tallitüdruk märkas, et Pääsul ei olnud kuumarabandusest jälgegi, kuivõrd silmad kelmikalt särasid. Ilmselt ei osanud ta muul moel mõistmatule inimloomale selgeks teha, et ükski mõistlik olend säänse palavusega teist kappama ei sunni. Ja kui Pääsul olevat hea tuju, siis vaatamata auväärsele eale hüppavat koplis saba lehvides tagajalgadel kui noor sälg.
Bavaar olevat oma olemuselt kõige „igavam“, ääretult truu ja sõnakuulelik, absoluutselt trikivaba, aus ja avameelne loom. Aga näiteks kui Bavaar joosta tahab ja seda üksi hästi teha ei viitsi, on ta Hollywoodi hammastega tagapalgedest naksates ikkagi kappama kimbutanud. Ja kuna Hollikal muud üle justkui ei jää, siis joostaksegi sõbralikult koos.
Bella ja Pippa, Tupsust rääkimata
Et kõrgejalgsete lemmikute kõrval saaks pererahva silm ka madalamal rõõmu tunda, lippavad taluõuel ringi ka ühest pesakonnast pooleaastased sõtsed Bella ja Pippa, ehk siis saksa ja tatra lambakoera ristandid.
Kuivõrd eelmised segaverelistest huntidest majavalvurid olid aastase vahega vanadussurma läbi parematele jahimaadele suundunud, otsustati neile tuua asemikud, kuna maakohas on koerad iseenesestmõistetavad seltsilised. Et aga kutsukestelgi rõõmsam lustida, otsustatigi kahe kasuks. Ja üsna äravahetamiseni sarnased nad ongi, Pippat saab siiski eristada musta ninapiirkonna järgi.
Õeksed pandi tulevaste õuekoertena elama tühja talliboksi Hollywoodi residentsi kõrvale ja seal nad pesitsevad senini. Huvitav oli see, et kuivõrd Hollywood, olles seni ilmutanud koerte vastu vaenulikkust seitsmel erineval moel, hakkas otsemaid viuksuvate üleaedsete vastu hämmastavat huvi üles näitama. Alustades sellest, et aiva küünitas oma nuhutava nina kutsu-boksi poole ja kui ulakad koerapreilid sibasid tema boksi ees, ei lingutanud ta pahaselt kõrvugi, rääkimata jalaga maa kraapimisest või miskist muust pahameeleilmingu demonstreerimisest.
Hobuste tallist sisse-välja käimise ajaks pandi kutsakad oma „tuppa“ kinni, aga kord avastati suure ehmatusega, et ühtäkki oli Bella Hollywoodi kapjade ees. Tiiul käis omil sõnul õudusejutt läbi, et üks kahest, kas kohe-kohe trambitakse kutsikas surnuks või hammustatakse pooleks, aga hoopistükkis sirutati ninasid uudishimulikult teineteise poole, nii et suisa tundus teretamine käivat.
Kui sõsarkoerte toimetustest veel pisut pajatada, siis olevat nad pererahva sõnul üsna uskumatud tegelased, seda eelkõige oma loomuliku intelligentsi poolest. Tiiu kaasa Tex, kes koertekasvatusega tegelenud, ütleb, et Bella-Pippa tegevat ilma igasuguse õpetuseta asju, millega teised koertekoolis ränka vaeva näevad.
Nii oli Tiiu kord mõelnud, et õpetab neljakuistele koerapreilidele peenemaid kombeid ehk siis algatuseks käsu peale istumist, tõstnud näpu üles ja jõudmata veel midagi öelda, potsatanud kutsikad üheaegselt istuli. Ja uskmatult asja korrates selgus, et see polnudki juhus.
Sama olevat ka tasakaalutunnetusega – neile meeldivat teineteise võidu hüpata suht kõrgetele heinarullidele, kust siis turnitakse ja mängleva kergusega karatakse rullilt rullile, umbes nagu õpetatud koerad teevad seda poomil. Seal rullide otsas on niisamagi tore peesitada ja kümblemas saab käia majataguses vannis, aga ainult juhul, kui seal leidub puhas vesi, kui see nende kvaliteedinõuetele ei vasta, tulevat ära vahetada.
Hobuste piirid on paigas
Ja respekt piiride suhtes on vägagi paigas – kui hobused parasjagu koplis, siis istutakse tara ääres, aga sisse ei minda, sest tegemist on ju teiste loomade territooriumiga. Ja kui hobustest plats puhas, tehakse seal oma tiirud ära. Piirid on paigas ka inimõue mõistes – olgugi, et vabadust takistavat aeda pole, külapeale lippamist ei toimu.
Lisaks kollakaspunakatele kutsadele leidis poolteist aastat varem selles toredas peres endale kodu ka endine varjupaigaelanik kohev punane kõuts Tups, kes naudib maaelu täiel rinnal ja hiljem siginenud koer-uustulnukatest väljagi ei tee. Kust see aegki võetaks, kui on vaja lakkamatult hiiri jahtida, nii et jutt kastreeritud kassist, kui laisast ja paksust pole jutt ega miskit. Tupsuke on suisa nii aktiivne, et Tiiu sõnul pole talli enam ainsamalgi hiirel asja ja kes juhtumisi asja teeb, siis on see tema enda traagika. Ja öisest klaperjahist lõõgastumiseks sobib imehästi üks inimeste poolt „organiseeritud“ tore meelelahutus, nimelt on Tups avastanud, et töötav pesumasin sobib suurepäraselt massaažimasinaks - nii kui surin pihta hakkab, on Tups hopsti masina otsas, pikutab ja mõnnab vibreerides kinnisilmi kuni pestu välja kougitakse. Ja ka siis ei kiirusta allatulemisega, vaid vaatab nõudlikult perenaise poole, et „Noh, järgmine ports paluks?!“
Nõnda siis seal metsaäärses talus elabki mitmes kõrguses lemmikuid – hobuste (kõik neist tõult soojaverelised ratsud) ainus kohustus on vahetevahel pererahva rõõmuks „mängida“ ratsahobust, muul ajal saavad nad elada lihtsalt mõnusat hobuseelu, Bellal-Pippal algab iga hommik ringilippamisega ja pubekapõlvest rõõmu tundmisega ning Tups ajab järgmise massaaži ootuses vurre võdistades omi kassiasju.
