Emilie Snell-Rood mõõtis nahkhiirte ja erinevate näriliste koljusid. Kokku kümne liigi muuseumieksemplaridest vanimad pärinesid saja aasta tagusest ajast. Loomad olid püütud nii linnadest, küladest kui looduslikest elupaikadest.

Mõõtmiste põhjal sai välja arvutada, kui suur oli loomade aju nende eluajal. Selgus, et kui loomad elasid inimese lähedal, muutusid osade liikide koljud suuremaks.

Linnahiirte aju oli umbes 6 protsenti suurem kui nende looduslikus keskkonnas elavatel liigikaaslastel. Kolju muutus mahukamaks ka külades elutsevatel karihiirtel ja nahkhiirtel. Kogukas peaaju võib olla kulukas ning piirata looma paljunemist. Samas on osad uuringud näidanud, et ajumahu kasvamine parandab õppimisvõimet.

Snell-Roodi sõnul võib ajumahu kasvamine lubada loomadel paremini uues keskkonnas kohaneda ja toitu leida. Inimene muudab nii linnu kui külamaastikke. Metsa põlluks raadamine võib jätta nahkhiired ilma toiduks sobivate putukateta. Loomad peavad hakkama kaugemale lendama ja suurem aju on sealjuures abiks.

Siiski näitavad uuringu tulemused vaid seost loomade elukeskkonna ja nende kolju suuruse vahel. Inimtekkelise keskkonna mõju imetajate närvisüsteemile tuleb uurida elusatel loomadel.

Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.