Esimene pilt oli hirmutav: orav näis olevat surmale määratud, ent sellest hoolimata toimetasid vabatahtlikud ta ruttu kliinikusse.

Veterinaarid diagnoosisid loomal ajuturse. Lisaks sellele olid orava hambad murdunud, ta oli apaatne, koordinatsioon puudus ning ta puhastati puukidest. Õnneks loom sõi: talle anti püreed ja spetsiaalset piimasegu ning vitamiine, kuna halva dieedi tõttu olid noorel oravapoisil ka luud hõredad.

Hommiku saabudes võttis vabatahtlik julguse kokku ja katsus oravat. Looma hingamine oli väga aeglane ja selle järgi oli võimatu elumärki tuvastada. Õnneks oli keha soe ja oravapoiss siiski elas. Appi võeti soojenduspudelid.

Kolmandal päeval avas Krisi nime saanud orav söögi ajaks silmad ja hakkas tasapisi liikuma, kuuendal päeval jooksis juba rõõmsalt ringi, hüpates üle väikestest takistustest ja nautides elu.

Ühingu kinnitusel on paranemiseni veel pikk tee minna, sest pole teada, kuidas hambad taastuvad, millal keha suudab teha oravale iseloomulikke liikumisi, kas ja millal taastub ka kiirus ning võimalus ka iseseisvalt süüa. Igal juhul ootab teda hubane koht õuepuuris kuni ajani, mil ta suudab iseseisvalt loodusesse tagasi pöörduda.