Sügisevärvilised lehed katavad juba maad ja kollaseks kuivanud rohukõrte vahel sädelevad varahommikul kastepiisased ämblikuvõrgud. Sügis on täies jõus ning loodus sätib end puhkama.
Sügiskoristuse käigus saavad puulehtedest sahisevad lehekuhilad. Päikeseliste ning kuivade ilmadega tehakse veel viimased hilised niitmised juba kuivanud heinaga rohumaal või rohtu kasvanud põõsaste all.

Ärme unusta, et põõsaste alused, kuivanud kõrtega rohumaad ja isegi paar päeva seisnud lehe- ja oksahunnikud võivad olla siilide poolt valitud enda talvepesaks.
Temperatuuri langedes teevad siilid esialgu paaripäevaseid uinakuid. Külmemaks minnes pikenevad pessa jäämise päevad kuniks sealt ei väljuta enne kevadet.

Siilide talveuni ehk hibernatsioon on organismi kohastumine ebasoodsate tingimuste üle elamiseks. Siilide organism justkui tardub - ainevahetus aeglustub, sõltuvalt välistemperatuurist, võib kehatemperatuur langeda kuni paari kraadini, nad on tugevas jahedas keras, hingamine on aeglane ning vaevumärgatav.

Siilide talveuni kestab Eestis pea pool aastat, novembrist kuni aprillini, selle aja jooksul kaotavad nad kuni 1/3 oma kehakaalust. Väga väikese kaaluga siilidel talve üle elamine ei õnnestu.
Talveune eesmärk on energia säästmine, et suuta kevade saabudes taas ärgata.

See tähendab, et praeguseks peavad need okaskerad olema kogunud endale kena talvekaalu koos piisava rasvavaruga, valinud välja pesapiirkonna ja paljudel juhtudel valmistanud ette ka pesa. Nende valitud ja ette valmistatud talvepesa hävimine tähendab uusi otsinguid, ehitamist ja suurt lisaenergia kulutamist.

Siilipusa palub sügiskoristust tehes oma öiste aiasõprade vastu tähelepanelikud olla, hoida nende pesakohti ning vältida siilide sattumist niidukite ja trimmerite ette ning sügislõkkesse.