Tiigritükid pole aga Parvele endalegi võõrad: kaheksa aastat tagasi müüs ta Eestis kogu oma maise vara ning lendas üheotsapiletiga Sydneysse, kaasas vaid tüdruksõber ja põhjendamatult palju optimismi. Ent keegi ei oodanud neid selles kuumas 5-miljonilinnas – kuu ajaga oli raha otsas ja tuli otsustada, kas lahkuda või jääda. Parve riskis ja jäi.

„Me ei olnud kumbki tööd leidnud, meil ei olnud elamist,“ meenutab Parve kõhedat reaalsust, milles tuli eluga pasjanssi laduda. „Ma võtsin riski, võtsin vastu tiigriotsuse: me jääme sinna, ma ei anna alla, me peame pingutama, me peame hakkama saama.“

Kuid ees ootas veel teine tiigriotsus – paluda abi, sest ööbida polnud enam kusagil. Ja kes küsib, see saab: appi tuli kontvõõras bulgaarlane.

„Me elasime tema juures kaks nädalat, mille jooksul me leidsime töö ja elamise. Risk õigustas ennast. Tänu sellele me jäime edasi Sydneysse, elasime seal aasta, töötasime ja läksime pärast veel aastaks ajaks maailmareisile,“ räägib Parve, kes ei elaks ilma tiigriotsuseta oma praegust elu.

Tiiger ei vingu, vaid sulandub keskkonda, teab Parve, kes seisab nüüd selle eest, et Tallinna loomaaia tiiger endale uue ja väärilise kodu saaks. Kuni Tiigrioru valmimiseni elab amuuri tiiger vanas laohoones, mis ei paku paraku loomale väärilisi tingimusi. Hoolimata täbarast hetkeseisust on tiiger aga praegugi korralik külastajamagnet.

Ent tulevikus rõõmustaks iga uudistajat võimalus võluva kaslase tegemisi mitmekesisemalt jälgida – seda kas läbi klaasi või looma jaoks märkamatuks jäävast tunnelist. Veel enam, tulevikus rajatav troopilise pilvemetsa hoone loob võimaluse jälgida tiigri toimetusi isegi kohvikuaknast.

Kui ninasarvikud välja jätta, on tiigrist viimase saja aasta jooksul saanud kõige drastilisemalt hääbuv liik. Tiigrite arvukus on vähenenud rohkem kui 20 korda, levila on aga veelgi karmimalt ahenenud. Kui kavandatav Tiigriorg muutub tõeliseks tiigrite saatkonnaks Eestis, saab ka Tallinna loomaaed anda oma panuse selle ülimalt ohustatud liigi alalhoidu.