Ka suurtel primaatidel võib suutlikus verbaalseks suhtluseks täiesti olemas olla, usub teadlasterühm, kes uuris gorilla nimega Koko käitumist. Nimelt on Kokol arenenud teatavad kõnemustrid, mis ei ole küll sarnased inimkõnele, kuid näitavad siiski primaatide hämmastavat suutlikkust ja õppimisvõimet.

See, mida Koko teha suudab, võib tugevalt murendada senist arvamust, et primaadid suudavad suhelda vaid spontaansete häälitsuste vahendusel.

USA Wisconsin-Madisoni ülikooli teadlastegrupp keskendus uurimistöös 44-aastasele gorillale nimega Koko, kes oli varasemalt juba ära õppinud mõned viipekeelsed sõnad, et oma hooldajatega suhelda.

Koko on kogu elanud inimeste keskel ja inimeste hoolitsuse all ka üles kasvanud. Aastate jooksul on gorilla lisaks viipekeelele ära õppinud üheksa erinevat käitumist, mis kõik nõuavad kontrolli hingamisel ja hääleaparaadi kasutamisel ja mis tähendab, et tegu pole spontaansete häälitsustega.

Näiteks kui Koko tahab maiust, häälitseb ta vastavalt, et hooldajad saaksid aru, kuidas tema soovi täita. Veel oskab Koko käsu peale köhida, taskurätikusse nina nuusata ja puhuda plastpasunat.

Teadlastegrupi liige Marcus Perlman sõnas, et ehkki Koko häälitsused, kui ta kätteõpitud käitumisi kasutab, ei ole nii ilusad ja kõlavad nagu kõlab inimkõne, suudab ta oma hääleaparaati niipalju kontrollida, et teha tahtlikult röhkimise või ähkimise sarnast heli.

Teadlastele üllatuseks ka orangutanid on näidanud võimeid käitumiseks, mis nõuab teatavat kontrolli häälitsuste ja hingamise üle. Perlmani võib näidata seda, et kõik primaadid võivad olla suuteliseks selleks, mille Koko on suutnud inimeste kaudu ära õppida. Teadlaste jaoks ongi kõige üllatavam see, et sobivates tingimustes näitavad inimahvid suutlikkust omada paindlikku kontrolli oma hääleaparaadi üle.

Allikas: RT.com