Ülikoolitudeng Marta Miil on Eesti koerasporditäht ja tema edulugu on hämmastanud paljusid. Üksnes mõne viimase aastaga on Marta tõusnud mitte ainult Eesti, vaid ka maailma parimate agility-sportlaste sekka. Marta on esindanud Eestit mitmetel maailma suurvõistlustel ja toonud koju ka auväärseid maailmameistrivõistluste poodiumikohti. Paar aastat tagasi, olles siis ise alles 18-aastane kooliõpilane, jagas Marta Miil Delfi Lemmikloomaportaaliga oma lugu.
Mina kuulsin esimest korda agility'st Pärnu Loodusmaja tollases huviringis nimega Koertering. Kuigi meile tutvustati ka teisi spordialasid, näiteks IPO ja SK, oli agility see, mis mind kohe paelus. Amore oli esimene koer, keda treenisin algusest peale täiesti ise. Mis sellest, et kümneaastasena olin väiksem kui mu koer, kelle puhul ei saanud sel ajal kaugeltki mingist sportlikust vormist rääkida. Käisime kutsikakoolis ja agility't proovisin ise omal käel juba enne seda, kui päriselt agility-trenni läksin. Esimesed agility-takistused ehitasime isaga koos, nendeks olid kaks tõket ja slaalom, hiljem ehitasime juurde ka kiige. Esinenud tantsupeol “jaaniussi kavaga”, oli mul ka väike tunnel olemas. Nii sai siis noore koera ja väheste teadmistega pusitud.
Koerte ja agility'ga olen praeguseks tegelenud umbes kaheksa aastat. Lisaks agility'le pean väga oluliseks koertele erinevate trikkide õpetamist. Olen veendunud, et juba kutsikana peab koer sõna otseses mõttes õppima õppima. Trikid, olgu siis toredad või tobedad, on minu arvates kogu edasise õppetöö või ka sportlaskarjääri aluseks. Esiteks saab niiviisi kutsikas varakult teada, et tal on päriselt neli käppa ja samuti õpib ta neid kasutama nii nagu vaja. Mida rohkem on koerale õpetatud, seda kiiremini ta uusi asju omandab. Trikid parandavad ka üldiselt koera koordinatsiooni ja keskendumist. Viimast just seepärast, et mina pooldan väga seda, kui koer eristab häälkäsklusi ning täidab vastavalt nimetatud ülesande (näiteks pööre üle parema õla “parem” ja üle vasaku “vasak”, “raputa”, “konn” jne).
Jay edulugu sai alguse ilmselt ikkagi juba A0 võistlusklassis, sest seal näidatud kiirus, mis oli osalt tingitud ka nooruse uljusest, ning stabiilsus oli vau-efekti tekitav nii mõneski. Jay on alati olnud pehmelt öeldes pöörane, ta ei kartnud kunagi proovida ühtegi uut trikki ega agility-takistust. Ilmselt on kurb tõsiasi see, et tema on ja jääb igavesti minu elu kõige targemaks koeraks, sest ta on koer, kes pidi tõsiselt palju asju ise välja mõtlema selleks, et mina rahule jääksin. Mina ei osanud veel siis, kui Jay kutsikas oli, teda nii hästi õpetada, seetõttu pidi ta enamiku seostest iseseisvalt looma. Jay õppis minu oskamatuse tõttu õppima ja omandab siiani uusi asju lennult. Seevastu näen praegu, kuidas kutsikas Dexil on elu tunduvalt lihtsam, sest ma oskan talle asju lihtsamalt serveerida kui Jayle, ja ta peab tunduvalt vähem vaeva nägema.
Julgesin arvata, et Jay tõi värsket verd Eestis A3 miniklassi, kuid lõpuks tuli ikkagi üllatusena see, et olin “voolinud” omale ühe Eesti kiireima agility-koera. Suurimaks tõestuseks sellest, et mul on nii-öelda hea koer, oli meie esimene suurvõistlus, milleks oli Moravia Open 2016 Tšehhis. Noore võistluspaarina suutsime edukalt läbida kaks rada, millest mõlemad me ka võitsime. Kohal olid ka minu eeskujud, inimesed, kellele olin alt üles vaadanud ja mida tegelikult teen siiani. See tunne, et suutsin nendest paremini joosta ja et me suudame tippudele konkurentsi pakkuda, andis mulle nii palju jõudu ja motivatsiooni, et edasised tulemused läksid järjest ülesmäge. Suurimaks saavutuseks on siiski meie esimese MM-i tulemused, kus saavutasime tiimi hüpperaja paremuselt kolmanda ja tiimi agility-rajal paremuselt teise aja. Individuaalse agility-raja panime lukku ja võit tuli meile. See tundub mulle siiani kergelt uskumatu, sest kohal oli maailma paremik ning ei olnud tegemist ka rajaga, kus kõige kiiremad eksinud oleks.
Kui minult küsida, kas arvasin, et jõuan agility'ga sellisele tasemele, siis vastan pikemalt mõtlemata, et kindlasti mitte, sest mina tahtsin ainult kiiremat koera, kellega oleks tore joosta ja võistelda. Teiseks suuremaks saavutuseks pean Juuniorite Euroopa Openi 2017 individuaalset teist kohta. Kui 2017. aasta MM-il õnnestub joosta mõni hea tulemus, siis eks näha ole, kuhu me koha mõttes asetume. Praegu on agility'sse üle maailma lisandumas väga palju noori ja meeletult kiireid minikoeri ning arvan, et väga raske oleks nendega sammu pidada. Arvan, et Jay on oma maksimumkiiruse saavutanud ja sinna midagi lisada oleks väga raske.
Eelmise aasta MM-iks ei valmistunud me ausalt öeldes kuidagi eriliselt. Ma teadsin, et pean tegema seda, mida oskan ja hästi teen ning andma endast seejuures parima. Võistlusperiood on meil Eestis niikuinii aasta läbi, seega ei olnud ka võistlemises mingit olulist erinevust. Usaldasin Jayd täielikult, sest ilma selleta agility't ei jookse. Mina ise olen see, kes tunneb ja teab kõige paremini, millised lahendused meile sobivad ning pole asja, mida mina oskan, aga koer mitte. Me oleme kõike seda koos õppinud!
Tiimijooksude eel oli tunne minu jaoks üsna ebaharilik, ei tahaks öelda, et see oli närv, pigem sisemusest tulev surve, mis ütles, et ma võistlen tiimi, mitte ainult enda eest. Esimese jooksjana minitiimis oli mul enda jooksude ajal päris rahulik tunne, alles hiljem teisi vaadates hakkas käsi kergelt värisema. Individuaalsel hüpperajal saadud disklahv morjendas mind tunduvalt vähem kui nii mõndagi teist. Muidugi oleksin soovinud tulemuse saada, kuid kui juhtus, siis juhtus. Nii see agility's käib. Asjad võivad silmapilkselt vale pöörde võtta. Järgmisel päeval startisin neljanda sportlasena individuaalsel agility-rajal, ei mingit värinat, lihtsalt teadsin, et me Jayga suudame ja peame seda juba endi jaoks tegema. Jay, kes oli millegipärast hommikul söömast keeldunud ja oli vahetult enne starti oma puuri oksendanud, ei tundnud ennast ilmselt kõige paremini. See oli ainus asi, mis mind muretsema pani. Samas oli soojendusel tema tuju hea ning tahtmine tööd teha väga suur, lihtsalt mina teadsin, et ilmselt ei suuda me isegi puhta raja korral enda parimat näidata.
Kuid asjad võtsid sootuks teise pöörde, sest neljandana jooksime tulemuse, mida lõpuks keegi ületada ei suutnud. Selle MM-i pingeliseim aeg oligi see ootamine, kas keegi läheb meid parema ajaga juhtima või mitte. Ma nii väga tahtsin seda võita, kui juba poole võistluse pealt sain aru, et meie joostud aeg oli hea. Niisiis käisin pidevalt Jay ja mõne teise tiimikaaslasega väljas jalutamas, katsusin ennast sellest mõttest natukenegi eemale hoida. Iga kord, kui tagas halli läksin, küsisin hirmuga, kuidas tulemustega lood on. Kõige pingelisem oli minu jaoks võistluse lõpp, sest hüpperaja tulemuste alusel jooksid seal parimad ja kiireimad koerad. Proovisin seda tribüünilt vaadata, kuid enamiku ajast vaatasin maha, lõpuks seisin seljaga platsi poole ja jälgisin Eesti fänne. Viimase kolme koera ajal kallistasin meie tiimi assistenti Keidat, ise üle kere värisedes. Kui lõpuks selgus, et olime Jayga selle raja võitnud, tundsin sellist kergendust, mida pole eales varem tundnud. Kõik fännid, tiimiliikmed ja tuttavad teistest riikidest käisid mind õnnitlemas, pisaraid ei hoidnud vist keegi tagasi. Mõnes mõttes ei suuda ma siiani uskuda, millega me hakkama saime. Toetajaid oli nii palju, et arvu ei oskakski öelda ning paremat tiimijuhti või assistenti ei oskakski tahta. Kairi ja Keida, te olete imelised! Teise koha omanikuga sõlmisime sellised sõprussuhted, et suhtleme siiani tihedalt. Tema siiras rõõm minu saavutuse üle ja puuduv kadedusenoot tekitasid minus suure austustunde, ta võttis auga vastu teadmise, et sel rajal olime meie Jayga parimad.
Jay treenimine algas siis, kui ta kahekuusena koju tuli, nii et kokku siis juba ligi kolm ja pool aastat. Agility-hallis käime Jayga trenni tegemas tegelikult ainult kaks korda nädalas, võistlustel sisuliselt igal nädalavahetusel (võib-olla viis nädalavahetust on vabad aastas), mistõttu ei taha agility-treeningutega üle pingutada. Igaõhtuse toidukorra saavad minu nooremad koerad tasakaalupatjadel jõuharjutusi ja trikke tehes. Lisaks sellele teeme koduhoovis tihtipeale slaalomit ning agility-tõketel erinevaid pöördeid. Jalutamine näeb meil ka pigem välja nagu kiirendusvõistlus, milles jooksmine vaheldub mängimisega. Suvel käisime palju ka rannas ujumas. Võiks öelda, et Jayl puudub off-nupp, sest ta on alati tegutsemiseks valmis ning alatasa avastan ta endale silma vaatamast, justkui küsides: “miks sa siin istud, lähme teeme ometi midagi!”
Edu saladusele mul küll retsepti anda pole. Ma arvan, et minu puhul mängib lihtsalt olulist rolli see, et kui ma midagi tahan, siis pean selle ka saama ning poolik tulemus ei ole tulemus. Minu jaoks peab kõik olema perfektne. Samuti olen olnud iseenda treener ajast, mil Jay võtsin. Ma olen saanud kõike ise otsustada ja teha nii, nagu olen õigeks pidanud. Ma ei usu sellesse, et tipptasemele jõudmiseks peab sul olema treener. Mul on paar tuttavat, kelle arvamust hea meelega kuulan, kuid endiselt, end õpetama pole ma veel valmis kedagi laskma. Mina tunnen ennast ja oma koera siiski kõige paremini. Ilmselt mängib ka suurt rolli see, et olen nende aastate jooksul jooksnud nii paljude koertega, et nende üles lugemiseks kahe käe näppudest ei piisa. Need koerad on kõik mind õpetanud, kuid paar aastat tagasi avastasin, et kõige rohkem aitas mind saksa lambakoer Dora, kellega vahetevahel joosta sain ja tänu kellele minu juhtimisstiil praeguse suunas arenema hakkas.
Kui koerale on maast madalast piisavalt teadmisi antud, on temaga hiljem palju lihtsam, seega ei võta ka tipptasemel agility'ga tegelemine ülemäära palju aega. Mingit ajalist pressi ei ole ma kunagi tundnud. Kui kõik on algusest peale koeraga sujunud, ei tohiks ka hiljem olulisi raskusi ette tulla. Nii kaugele oleme ilmselt jõudnud tänu sellele, et olen saanud ennast ja Jayd ise Pärnu Agility klubis treenida. Ma olen perfektsionist, seega ei rahulda mind kesine tulemus. Ma tahan küll tulemusi kiiresti, aga mul on piisavalt palju kannatlikkust, et uus asi koerale täiesti selgeks õpetada. Edu võistlustel on seotud ka positiivse suhtumisega. Pärast igat jooksu kiidan ja premeerin oma koera, olenemata sellest, milline tulemus meil just tulnud oli. Ma olen veendunud, et kõiges, mis valesti läheb, on inimene süüdi – kas tehakse rajal midagi halvasti või pole koolitaja või omanik koerale asja piisavalt arusaadavaks teinud või teda õpetanud.
Mina arvan, et paljud ei jõua agility's kõrgele tasemele, sest neil pole piisavalt kindlat sihti silme ees ja kannatlikkusest jääb puudu. Samuti valitseb minu arvates Eesti agility-klubides n-ö masstootmine ehk treener ei pühenda ennast piisavalt üksikule õpilasele, mis täiesti arusaadavatel põhjustel ei olegi tavaliselt võimalik. Samuti puudub suuremal osal harrastajatel võimalus ise treenida ning erinevaid juhtimistehnikaid proovida ja katsetada. Inimesed kipuvad asjadega ruttama, teadmata, et kui koer ei ole õppinud õppima, ei omanda ta teadmisi enamasti kuigi kiiresti. Lisaks pooldan ma õppemeetodite osas endale kindlaks jäämist – mida rohkem erinevaid meetodeid katsetatakse, seda rohkem koer segadusse satub ja sedavõrd kannatavad ka tulemused.
Pärast gümnaasiumilõppu on mul plaanis minna edasi ülikooli, eriala osas pole veel lõplikult otsustanud. Koerte ja agility'ga tegelen kindlasti ka siis edasi, katkestamiseks oleme juba liiga kaugele jõudnud. Agility on asi, mida ma armastan.
Agility'ga alustavale inimesele soovitan hoolega enne ühtegi klubisse astumist uurida, millised on treeningmeetodid, treeninggruppide suurused ja võimalused individuaaltreeninguteks. Ehk kui palju on treener võimeline teile pühenduma. Kui arusaam on tekkinud, saab igaüks ise otsustada, kelle juurde trenni asuda. Parima tulemuse saavutamiseks peab ise juba kodus väga palju tööd tegema. Üks-kaks korda nädalas koera õpetada pole kaugeltki piisav, et kõrgemale jõuda. Minu koerad näiteks on seetõttu alati valmis tööd tegema ning isegi koduaias ei tegeleta isetegevusega. Püüa olla enesekindel, usalda ja austa oma koera. Anna treeningutel alati endast parim, et koera mitte liigselt segadusse ajada. Kõik võivad agility'ga tegeleda, tasub ainult minna mõnd trenni vaatama ja rääkida kellegagi, kes on alaga pikemalt tegelenud.
Artikkel on varasemalt ilmunud 2017. aasta Lemmiklooma erilehes.
