Kui minult küsida, kas arvasin, et jõuan agility'ga sellisele tasemele, siis vastan pikemalt mõtlemata, et kindlasti mitte, sest mina tahtsin ainult kiiremat koera, kellega oleks tore joosta ja võistelda. Teiseks suuremaks saavutuseks pean Juuniorite Euroopa Openi 2017 individuaalset teist kohta. Kui 2017. aasta MM-il õnnestub joosta mõni hea tulemus, siis eks näha ole, kuhu me koha mõttes asetume. Praegu on agility'sse üle maailma lisandumas väga palju noori ja meeletult kiireid minikoeri ning arvan, et väga raske oleks nendega sammu pidada. Arvan, et Jay on oma maksimumkiiruse saavutanud ja sinna midagi lisada oleks väga raske.
Räägi möödunud maailmameistrivõistlustest lähemalt. Kuidas te selleks valmistusite, millised olid pinge ja emotsioonid, mis sind seal valdasid?
Eelmise aasta MM-iks ei valmistunud me ausalt öeldes kuidagi eriliselt. Ma teadsin, et pean tegema seda, mida oskan ja hästi teen ning andma endast seejuures parima. Võistlusperiood on meil Eestis niikuinii aasta läbi, seega ei olnud ka võistlemises mingit olulist erinevust. Usaldasin Jayd täielikult, sest ilma selleta agility't ei jookse. Mina ise olen see, kes tunneb ja teab kõige paremini, millised lahendused meile sobivad ning pole asja, mida mina oskan, aga koer mitte. Me oleme kõike seda koos õppinud!
Tiimijooksude eel oli tunne minu jaoks üsna ebaharilik, ei tahaks öelda, et see oli närv, pigem sisemusest tulev surve, mis ütles, et ma võistlen tiimi, mitte ainult enda eest. Esimese jooksjana minitiimis oli mul enda jooksude ajal päris rahulik tunne, alles hiljem teisi vaadates hakkas käsi kergelt värisema. Individuaalsel hüpperajal saadud disklahv morjendas mind tunduvalt vähem kui nii mõndagi teist. Muidugi oleksin soovinud tulemuse saada, kuid kui juhtus, siis juhtus. Nii see agility's käib. Asjad võivad silmapilkselt vale pöörde võtta. Järgmisel päeval startisin neljanda sportlasena individuaalsel agility-rajal, ei mingit värinat, lihtsalt teadsin, et me Jayga suudame ja peame seda juba endi jaoks tegema. Jay, kes oli millegipärast hommikul söömast keeldunud ja oli vahetult enne starti oma puuri oksendanud, ei tundnud ennast ilmselt kõige paremini. See oli ainus asi, mis mind muretsema pani. Samas oli soojendusel tema tuju hea ning tahtmine tööd teha väga suur, lihtsalt mina teadsin, et ilmselt ei suuda me isegi puhta raja korral enda parimat näidata.