Eesti laevakassid Lonni ja Morris armastavad merd, kuid ei ütle ära ka seiklustest kuival maal

 (10)
Eesti laevakassid Lonni ja Morris armastavad merd, kuid ei ütle ära ka seiklustest kuival maal
Pisikesed Lonni ja Morris uudistavad laevaelu Foto: erakogu

Seekordne “Käpad tööl” lugu (programmi kohta saab täpsemalt lugeda SIIT) räägib kahest vahvast vurrukandjast, kelle töö on mere peal seilamine — kuuluvad nad ju suure kahemastilise purjeka Kajsamoori meeskonda.

Tänaseks juba staažikate laevakasside Lonni ja Morrise lugu sai alguse siiski kuival maal. Sündisid nad ühes Harjumaa tallis, kus käis ratsutamas ka Kajsamoori kapteni Herkki Haldre tütar. Nagu pahatihti juhtub, oli kiisupoegade tahtjaid vähe, kuid tüdruku soov neid elus edasi aidata väga suur. “Kuna meil oli kodus juba kaks kassi, said Lonnist ja Morrisest viis aastat tagasi laevakassid,” meenutab kapten ning lisab, et talvisel ajal, kui laevad ei sõida, töötavad kassid mõnusalt kontorirottidena.

Eurosertifikaadiga töötajad

“Kui kassid on juba laevas, siis nad muidugi peaksid seal midagi kasulikku tegema,” jutustab kapten. Vastavalt seadusele on rahvusvahelisi reise tegevatel laevadel kohustuslik deratisatsiooni kontroll ehk lihtsamalt öeldes rotitõrje.

Aga kass on ju ka hiirepüüdja? "Seadusi uurides selgus, et ongi võimalik kassi eurosertifitseerida kui rotipüüdja ehk peenema nimega kui deratisatsiooni spetsialist,” meenutab kapten. Kassid käisid isegi veterinaari juures, kes andis välja eurosertifikaadi, millega tunnistati loomade muskulatuur, küünised ja hambad sobivaks, et töötada laeval deratisatsiooni spetsialistidena.

Seotud lood:

Nii saidki Lonnist ja Morrisest ametlikud meeskonna liikmed. “Aga häda on selles, et ega meil neid rotte ja hiiri laevas ei olegi,” täpsustab Haldre. Nii on kasside elu tegelikkuses palju lahedam kui sertifikaadi pealt paistab.

Lonni ja Morris merd ei karda, sest nad on laevas üles kasvanud. Küll aga kardavad nad seda, kui tormisel merel lainehari sisisedes murdub. 
“Kassid ju ka sisisevad, kui nad on kurjad ja tigedad. Võibolla see meenutab neile kurja kassi häält ja nad arvavad, et seal väljas meres on mingisugune suur pahur kass,” püüa kapten huvitavat nähtust seletada.

Kui palju on meil sertifitseeritud laevakasse? Kapten Haldre seda kahjuks ei tea. Küll aga võtaks ta tõsise merendushuvilisena vastu teateid Eesti vetes seilavate laevakasside kohta. Seega, kui teate mõnda, andke Kajsamoori kaptenile teada.

Morris kiidab oma kiipi

Üldiselt Lonni ja Morris reisidel olles seiklusi ei otsi. Kui laev on sadamas, siis kassid sellest kaugele ei lähe. “Nad küll käivad laeva ümbruses kai peal edasi-tagasi, aga tulevad ikka laeva tagasi,” räägib kapten rahulolevalt kasside heast distsipliinist.

Aga ükskord juhtus selline lugu, et ühes Eesti sadamas kadus Morris ära. “Meil oli juba väga kurb, et ongi kass ära kadunud, ei tea mis saab,” meenutab Haldre murelikke päevi. Õnneks ei pidanud Lonni ja ülejäänud meeskond kaua muretsema. Nädal hiljem helistati loomakliinikust ja teatati, et Morris on nende juures.

“Selgus, et üks hea inimene oli läinud sadama lähedal mööda tänavat ja näinud kodutute käes kassi. Aga see kass nägi välja ilmselgelt kui kass, kes kodututele kuuluma küll ei peaks. Nii ta läks ja võttiski selle kassi neilt ära ja viis loomakliinikusse,” jutustab Haldre Morrise väikesest seiklusest kuival maal.

Kliinikus tehti kiibiskänneri abil kohe kindlaks, et tundmatu kaunis külaline on hoopis Kajsamoori Morris. Ja nii jõudiski kass õnnelikult laevale tagasi.

Parim sõber on vender

Mõned korrad on kassid vette ka kukkunud, kui nad mööda reelingut on jalutanud või otsustanud taglases ronida. “Paari-kolme meetri kõrgusel nad ikka ronivad, mitte rohkem,” kustutab kiiresti kiiresti kujutluspildi mastikorvis tuult nuusutavast kassist.

Kajsamooril on vette kukkunud kassi parimaks sõbraks üks eriline vender. “See on kassi püüdmise vender. Üldiselt on vendrid sellised täispuhutud plastist asjad, mis pannakse sildumisel laeva ja kai vahele. 
Meie punusime vendrile nöörist võrgu ümber, et kass saaks küüntega kinni võtta.”
Kui kass üle parda kukub, visatakse see vender tema lähedale vette. Kass ujub vendrini, võtab sellest küüntega kinni ja siis ta tõmmatakse veest välja.

Aga päästevestid? Lonni ja Morris on ka päästeveste proovinud, tõsi üsna põgusalt. Kapten isiklikult ostis neile Saksamaalt spetsiaalsed päästevestid, mis on nõnda tehtud, et peaksid püsima seljas igal juhul, tehku päästetav vurrukandja mida iganes.

“Nad võitlesid nende vestidega nii kaua, kuni need õnnestus seljast ära saada. Me proovisime mitmeid kordi ja ei suutnudki seda võitlust lõpuni võidelda,” tõdeb kapten kerge tüdimusega. Ja niimoodi ongi Lonni ja Morris tänase päevani ilma päästevestideta. “Aga nad on rahul. Nad oskavad ujuda ja teavad, et saavad hakkama!” lisab ta selgituseks.

LOE ka "Käpad tööl" programmi lugu kontorikoer Breest

Samas vette Lonni ja Morris siiski hea meelega ei hüppa, isegi palaval suvepäeval mitte. “Nad ikka ainult kukuvad sinna. Ja ega see neile ei meeldi ka. Siis nad on tõesti pärast nagu märjad rääbakotid,” kirjeldab kapten merre pudenenud kasse, keda tuleb muidugi pärast mageveega loputada, kuivatada ja lohutada.

Väikese seltskonna asjatundjad

Kuna Kajsamoor on ikkagi reisilaev, tuleb Lonnil ja Morrisel regulaarselt uute nägudega tutvust teha.
“Nad on väga inimeste sõbrad, kui reisijaid on vähe. Nad käivad nagu koeradki võõraid üle nuusutamas, ronivad sülle ja tahavad tähelepanu,” räägib kapten sellest, kui seltskondlikud on Lonni ja Morris väikeses ringis.

Samas, kui rahvast on rohkem ja eriti kui laevas on palju lapsi, siis leiavad kassid endale rahulikuma koha ehk lihtsalt öeldes, poevad liiga innuka tähelepanu eest peitu.

Tõenäoliselt tunnevad Lonni ja Morris Kajsamoori palju paremini kui kogu ülejäänud meeskond kokku. Seda paistab kinnitavat ka kapten Haldre: “Muidugi nad on meil laevas ka kaduma läinud. Laevas leidub igasuguseid urkaid, käike ja panipaiku.” Mõistagi tekitab see alati parasjagu muret ja on käivitanud nii mõnegi otsimisekspeditsiooni. Teisest küljest on täna kõigile selge, et Kajsamoor on kasside jaoks igati sobiv ja põnev elukeskkond. “Kassid mulle sellepärast meeldivadki, et nad on väga mõistlikud meeskonna liikmed,” on kapten Lonni ja Morrisega igati rahul.