KÄPAD TÖÖL | Koer Geoffrey II hoiab Siidrimajal silma peal ning õpib heal ja halval siidril vahet tegema


KÄPAD TÖÖL | Koer Geoffrey II hoiab Siidrimajal silma peal ning õpib heal ja halval siidril vahet tegema
Siidrimaja omanik Kaire Jakobson ja siidrikoer Geoffrey IIFoto: Kristjan Järv

Bussijaama taga on üks salapärane ja haruldane koht. Seal asub Baltikumi ainus siidritele spetsialiseerunud pood – Siidrimaja. Endine restorani Kamahouse pidaja Kaire Jakobson ja tema neljakäpaline kolleeg Geoffrey II hoolitsevad nüüd koos selle eest, et Siidrimaja oleks maailma parimatest siidritest pungil ja ka eestlased saaksid neid tipptasemel haruldusi mekkida. Käisime Purinaga neil külas.

Geoffrey II on täiskohaga siidrikoer. Ta on olnud Siidrimaja tegemiste juures selle loomisest saadik ja figureerib isegi logo peal, mis tulijale juba kaugelt silma hakkab. Kuna Kairel on kaks suurt armastust – siidrid ja koer Geoffrey –, oli ainuõige ka koer oma tegemistesse kaasata. See idee oli Kairel olemas veel enne seda, kui Siidrimaja loodi.

„Loom resoneerub inimestele mingi „päris” asjaga, mitte kunst- või plastesemega,” usub Kaire ja tõdeb, et siider on tegelikult väga maalähedane toode. „Siider ei ole see, mille sa ostad purgis, see roosa löga. Päris siider on see, mida tehakse päris mahlast, päris õuntest, mille saak on ainult kord aastas,” räägib ta, kuidas õige siidri tootmine käib. „Vaja on seda maapinda, kus need õunapuud kasvavad, saada see õun, see mahlaks pressida ja panna see käärima. See on päris siider,” lisab ta ja usub, et ka koer annab hästi edasi seda ehedust ja looduslähedase elustiili mõtet.

Siidrikoeral on poes ka oma isiklik diivan. Foto: erakogu
Seotud lood:

Siidrikoer Geoffrey II lugu sai alguse juba neli aastat tagasi, kui Kaire eelmine koer, Kamahouse’i tegutsemisaegadest tuntud Geoffrey I õnnetuse tagajärjel teise ilma läks. Kaire südames oli tühi koht ja elu ilma koerata tundus vale. Ei läinudki kaua aega mööda, kui tema tee ristus Geoffrey II-ga. Üks ühele hovawarti meenutav Geoffrey II on tegelikult pärit koerte varjupaigast. Kairele meeldib mõelda, et hoopis Geoffrey oli see, kes Kaire välja valis, mitte vastupidi, sest pilk, millega koer oma tulevast omanikku nende esmakohtumisel hindas, jääb naisele eluks ajaks meelde. „Ta mõõtis mu pealaest jalatallani üle,” meenutab ta ja usub, et nad on teineteisele loodud.

Esimesest kuulekustrennist viskas treener nad lihtsalt välja, Kairel puudusid õiged riided.

Geoffrey II oli umbes aastane, kui Kaire ta koju tõi. „Siis see kadalipp alles algas,” meenutab Kaire aastase koera vempe. „Esimene aasta, kui mul veel restoran oli, siis hüppas ta seal laudadele, haaras kelleltki lihataldriku, jooksis tagatoast välja jne,” tunnistab Kaire naljatledes ja tõdeb, et õnneks olid kliendid väga mõistvad. Varjupaigast pärit Geoffrey polnud mingit koolitust saanud ja oli alguses paras huligaan. Kaire nägi temaga tublisti vaeva, enne kui Geoffreyst sai viimaks viisakas siidrikoer. Kuulekustrennid ja kodused harjutused said osaks nende rutiinist. Kaire meenutab seda drilli, mis nad mõlemad koertekoolis said: „Mäletan, et esimene kord visati meid trennist välja, sest mul ei olnud õigeid riideid. Kust ma oleksin pidanud teadma, ma ei olnud teadlikult koera treeninud, mul olid tookord vist mingid kingad ja kleit seljas,” naerab ta ja kiidab treenerit, kes Geoffreyt treenis. „Ta tegi kindlasti õigesti, seda oli meile vaja.”

Kõva tamp ja resoluutne treener andsid lõpuks ka tulemuse. „Enam me trennis ei käi, kuid paar-kolm korda nädalas teeme harjutusi ikka, lihtsalt selleks, et olulised asjad meeles püsiksid,” räägib Kaire nende igapäevarutiinist. Kui veel paar aastat tagasi oli Kaire laisk ja mugav autoomanik, siis nüüd käiakse tööl bussiga, tullakse paar peatust varem maha ja tehakse tee peal veel trennigi. „Koer saab jalutada ja nuuskida ning teeme ka mõned kuulekusharjutused,” räägib Kaire. Tööle tulles on Geoffrey juba mõõdukalt väsinud, saab oma söögi ja jääb seejärel rahulolevalt magama. Suure osa päevast magabki ta maha.

Kui Geoffreyl suhtlemisest kõrini saab, siis kolib ta teisele korrusele magama. Foto: erakogu

Kaire ja Geoffrey on nagu sukk ja saabas. Nad teevad kõike koos ja on nüüdseks juba nii tuntud paar, et enam ei räägita Kairest või Geoffreyst eraldi, vaid ikka neist kahest koos. Nad käivad koos tööl ning laatadel ja festivalidel oma tooteid tutvustamas ja müümas ning reisivad koos ka üle maailma, et külastada erinevaid siidritootjaid ja leida üles need parimatest parimad siidrid. Juba oktoobrikuus sõidavad nad Prantsusmaale, et külastada järjekordset siidritootjat.

Kaire teab rääkida, et ka siidritootjatel on tihtilugu koerad. Nad ei ole mitte niisama perelemmikud, vaid neil on tegelikult oluline roll. Kuna kvaliteetse siidri tootmiseks on vaja suurt õunaistandust ja keegi peab hoolt kandma ka õunaaias vohava muru eest, võtavad mitmed siidritootjad endale selleks otstarbeks lambad. Lambakarjal omakorda peab keegi silma peal hoidma ja selleks võetakse koer – võib öelda, et see ongi kaudselt „siidrikoer”.

Kuid Kairel oli unistus kasvatada Geoffreyst ikkagi tõeline siidrikoer ja õpetada talle, kuidas heal ja halval siidril vahet teha. „Siidril võib eristada kuut põhilist defekti ja ma tahtsin õpetada Geoffreyt neid ära tundma,” meenutab Kaire. Niisiis hakkas ta koera õpetama. Esimesed tulemused olid juba ka näha, kuid kuna see nõuab väga järjepidevat ja intensiivset tööd, siis jäi see ühel hetkel siiski soiku. Geoffreyl ei ole sellest aga lugu ja talle meeldib niisamagi omanikuga aega veeta.

Ka festivalidel ja laatadel käib siidrikoer Geoffrey II alati kaasas. Foto: erakogu

Vahel meeldib Geoffreyle ka pättusi teha. Ta tuleb igal hommikul rõõmsalt tööle, teades, et teda ootab kõrvalmajas tore valvurionu, kes talle alati maiuse poetab, kui Geoffrey talle külla läheb. Muidugi teeb ta seda salaja, pistes valvuri poole tuhatnelja ajama, kui Kairel tähelepanu parasjagu mujal on.

Ümbruskonnas töötavad inimesed tunnevad tegelikult kõik Geoffreyt ja tervitavad teda juba eemalt, kui siidrikoer saba liputades tööle saabub: „Näe, Siidrikoer tuleb!"

Koer tuleb tööle alati hea meelega, seal ootavad teda valvurionu ja rikkalik hommikusöök.

Siidrimaja ümbruses on teisigi söögikohti, mida Geoffrey aeg-ajalt külastab. Ühe meeldejääva pättusega sai ta hakkama selle aasta maikuus. Kõrvalruumis asuv catering oli klientidele degusteerimiseks valmis sättinud uhke peolaua, mille nurgal ilutsesid rikkalikud singi- ja juustuvaagnad. Kliendid olid iga minut sisse astumas, kuid Geoffrey jõudis neist ette – võite siis arvata, mis nendest kaunilt sätitud vaagnatest järele jäi. Siidrikoer oli selle hõrgutava lõhna peale krapsti kohal ja veel enne, kui kokad midagi märkasid, oli Geoffrey juba puhta töö teinud ning minema jooksnud. „Ilmselt pidi see nii ruttu käima. Ta tõmbas tolmuimejana esimese vaagna sisse ja oli tagasi veel enne, kui ma tema kadumist märkasin,” räägib Kaire, kes sellest kuritööst ka ise alles hiljuti teada sai.

„Instinkti vastu ei saa. Kui kusagil on süüa, siis tuleb see ju nahka pista,” mõtleb Geoffrey, kelle igapäevane toidumenüü ei jää nendele rikkalikele suupistevaagnatele tegelikult just kuigi palju alla. Kaire annab talle iga päev erinevat toitu ja kord nädalas saab koer ka täiesti toorest liha. Küsimuse peale, kuidas koera kõht sellele reageerib, tõdeb Kaire, et see on täiesti korras ja seedimisega koeral probleeme ei ole.

Foto: erakogu

Geoffrey II on Siidrimajas alati kohal ja seal saab seda särasilmset mürakaru oma silmaga näha. Ta on osa sellest kohast ja see koht on osa temast. Ilma Geoffreyta ei ole Siidrimaja see, mis ta on praegu. „Siidrimajja võib julgelt tulla ka koos koeraga,” kutsub Kaire kõiki loomasõpru külla. Esmaspäeval aga siidrikoera otsima minna ei tasu, sest see on koeraga jalutamise päev ja siis on Siidrimaja kinni.

Pimedatel õhtutel on Geoffrey ka valvekoera eest. Kairel on olnud paar üksikut juhtumit, kus mõni ebakaines olekus inimene on oma nina ukse vahelt sisse pistnud ja siis on Geoffrey see, kes nad ära ajab. „Kui ma poes olen, ja ma olen ju üksi, on hea, et on oma valvur kohapeal,” on Kaire tänulik, sest ta on aru saanud, et Geoffrey mõjub vajadusel ka hirmutavalt. Siidrikoer on üsna suurt kasvu ja kahtlase inimese või ebatavalise käitumise peale võib ta ka urisema hakata, toetades sel moel perenaist, kuniks too olukorra lahendab.


Purina sarjas „Käpad tööl” on ilmunud mitmeid artikleid, mis räägivad tööl käivatest kassidest ja koertest. Loe lugusid SIIT. Purina kutsub kõiki koeraomanikke, kelle lemmik käib tööl kaasas, sellest meile teada andma. Nii saame teieni tuua veel rohkem vahvaid lugusid.