Kass Hanno läheb koolist kõrtsi ja siis rehetuppa


Kass Hanno läheb koolist kõrtsi ja siis rehetuppa
Foto: Tanel Murd

Selle “Käpad tööl” loo peategelane on muuseumikass Hanno, kes päris oma erilise ameti oma emalt. Kohata võib teda aga Eesti Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Kass Hanno sündis Vabaõhumuuseumi Kuie koolis juba neliteist aastat tagasi. “Tema ema Sofia oli enne siin kassiks võetud, kuid tema jäi kadunuks jõulu ajal, kui Hanno oli alles kassipoeg,” võtab Hanno perenaine Silva Neumann kassipere ajaloo lühidalt kokku.

Pedagoogide kabinetis on Hannol päris oma töötool. “Täpselt samasugune kui teistel. Tema muidugi puhkab seal rohkem,” räägib Silvia ning lisab, et muuseumikassi “ametijuhendis” on töödena kirjas esindusfunktsioonid, korravalvamine ja jahilkäimine.

Esindusfunktsioon lööb Hannol välja siis, kui koolimajas toimuvad üritused. Eriti hädas ollakse temaga siis, kui klassiruumis korraldatakse lastele vanaaegseid koolitunde. “Ta püüab igal võimalusel sinna sisse saada. Ja kui ta sinna sisse saab, siis on muidugi tund rikutud ka. Lapsed tulevad pingist välja ja lähevad kassi silitama,” naerab Silva.

Foto: Tanel Murd
Seotud lood:

Koolimaja teisel korrusel on sageli seminarid, koosolekud ja koolitused. Kui Hanno kuuleb kuskil inimeste hääli, seab ka tema sammud sinna. Näiteks 24. veebruaril toimus muuseumis vabariigi aastapäeva kontsert. Muidugi oli kohal ka kass Hanno. Ta läks esimesse ritta, istus maha ja asus kuulama. “Ta ei käi nõnda, et ta läheb korraks sisse-välja, vaid ikka osaleb täiega!”

Silva räägib, et nii tema kui ka mitmed kolleegid on aastatega jõudnud arusaamisele, et Hanno lausa aimab seda, kui kuskil toimub pidu. “Muidugi on ta esimene, kes sinna läheb, ja ta on viimane, kes sealt lahkub.”

Kass korstnapühkijaks
“Ükskord talvel ehmatasin ma niimoodi ära – vaatan, et rebane marsib kööki sisse!” Aga see oli hoopis Hanno. Ta oli jäänud kõrtsi korstnasse kinni ja tuli sealt üleni tahmasena koju.

Kõrtsis on suur mantelkorstnaga ahi, mida ammu ei köeta, vaid kasutatakse pigem panipaigana. Silva arvab, et küllap hakkas kass lõõri mööda üles ronima.

Kui Hanno lõpuks kõrtsi korstnast koju jõudis, oli ta nii tahmane, et seda mustust jätkus mitmeks nädalaks. “See tahm kulus tal lõpuks maha, sest ega pesema teda keegi siin ei hakanud,” jutustab Silva.

Ei karda rebast ega sokku
Päris rebastega on Hannol selged sotid, kange kass ajab nad lihtsalt minema. Ühe korra on muuseumi töötajad isegi pealt näinud, kuidas kõrtsi juurde ilmus reinuvader ning seadis sammud Hanno söögikoha poole. Kassile see plaan muidugi ei meeldinud ning ta näitas rebasele kiiresti õige suuna kätte.

Kui lumi tuleb maha, ilmuvad muuseumi majade lähedale metskitsed. Mitmel pool pannakse neile süüa, näiteks kapsast või muud sobivat.

Ühel päeval ilmus Kuie kooli juurde sokk. Sõi kõhu täis ja tuli siis hoovi männi alla pikutama. “Ma mõtlesin kohe, et mis nüüd saab, kui Hanno läheb välja ja näeb, et võõras on tema territooriumil,” meenutab Silva.

Foto: Tanel Murd

Esimese hooga oli kass läinud aiaposti otsa. Vaatas sealt sokku ja tuli tuppa tagasi. Käis köögis mitu tiiru, nõudis siis uuesti välja ning sammus otsejoones soku poole. Kahe-kolme meetri kaugusel jäi seisma ning lasi aga sabal käia. “Selle peale tõusis sokk püsti ja asutas end minema,” räägib Silva sellest, kuidas Hanno oma hoovi ja südamerahu tagasi sai.

Vahval kassil on palju sõpru
Kui palju Hannol Vabaõhumuuseumis sõpru on? “Oh, neid on ju palju! Ta käib ju igal pool. No ei ole sellist hoonet, kust ta läbi ei käiks.” Ühel päeval astub turvameeste juurest läbi, öösel aga jalutab kella 3-4 ajal talli ning vaatab seal ringi.

Sõpradega saab nalja ka. Kuie kooli kõrval on väike Sepa talu. Kuna Hanno oli seal käimas, mõtles Sepa perenaine, et teeb kassile head ja toob ta süles koju. “Aga ta ei saanud aru, et Hanno tahtis hoopis Sepa tagatoas voodis magada,” naerab Silva. Nii juhtuski, et kass oli juba enne Sepal tagasi, kui perenaine ise sinna jõudis.

Kuid sõpru on Hannol ka külastajate hulgas. “Tal on omad fännid, kes on aastaid käinud teda vaatamas,” mainib Silva. Need on muuseumi püsikülastajad, kes aastas korra või paar Rocca al Maresse jalutama tulevad. Ja Hanno jaoks on neil lausa toidukotid kaasas.

Hanno on sõber iga toiduga, aga kalast läheb ta lausa pöördesse, räägib Silva. “Siin oli üks filmimine ja oli suitsukala. Jumal hoidku, ta oli juba peadpidi potis sees. Kui ma ta ära võtsin ja teise ruumi viisin, oli ta valmis seina mööda üles ronima, et kala juurde pääseda.”

Foto: Tanel Murd

Elav eksponaat
Kuie koolis käib palju lapsi, sest kool toimib muuseumi hariduskeskusena. Aasta jooksul osaleb erinevates muuseumitundides kuni 11 000 last, teistest külastajatest rääkimata. Hannole see sobib, ta on lastega suur sõber.

Talle ei meeldi ainult see, kui palju lapsi ta sisse piirab. Siis lipsab Hanno koolmeistri tuppa, mis on nööri taga ja kuhu inimesed ei pääse. Ehk siis Hannost saab mõneks ajaks elav eksponaat.
“Siis ta istub seal põrandariide peal ja vaatab neid. Või on tooli peal. Ega ta kuskile kaugemale ei lähe,” räägib Silva sellest, kuidas tark kass rahulikult ootab, kuni liigne elevus on vaibunud.
Vabaõhumuuseum on selles suhtes eriline muuseum, et sinna võib tulla koos koeraga. Kuidas Hanno sellesse suhtub?

Probleeme ei ole olnud. “Aga tema ajab ka omale küüru selga, ega ta neid ei karda,“ selgitab Silva. Muidugi, kui märgatakse suuremaid koeri koos inimestega tulemas, siis püütakse alati hoiatada, et läheduses on kass. Inimesed on väga mõistlikud, koerad hoitakse rihma otsas.

Purina “Käpad tööl” programm toetab igati lemmikloomade kaasavõtmist nii kontorisse kui ka teistesse selleks sobivatesse töökohtadesse. Sellest võidavad nii koerad kui kassid, aga kindlasti ka paljud inimesed, kes nendega tööpäeva jooksul kohtuvad. Purina alustas “Käpad tööl” lugude avaldamist 2014. aastal.

Loe varem ilmunud Purina “Käpad tööl” lugusid:

Kontorikoer Bree peab kirjakulleri ametit ning armastab tühje kohvitopse

Siena lugu: Varjupaigakass, kes sai endale koguni kaks uut kodu

Viimsi seikluspargis töötavad Grissin ja Dingo oskavad tööd ja lõbu lahus hoida

Laevakassid Lonni ja Morris armastavad merd, kuid ei ütle ära ka seiklustest kuival maal

Daruma lugu: Päeval kultuurimajja, aga õhtul showtantsu-trenni

Väike Frank tagumikutunde ei tunne

Taksikoer Marta kaitseb kolleege ka kurjade vaimude eest