See on väike Austraalia labradoodle Miki, kes on nagu tavaliselt end perenaise süles mõnusalt sisse seadnud.

“Miki kardab busse. Aga ta on väga rahul, kui saab sõita minu süles,” ütleb Renetta Kõrre, kes nõnda iga päev koos koeraga tööle sõidab.

Enne kontorisse jalutamist tehakse kiire peatus Postimajas. “Võtame MyFitnessist kohvi. Miki on seal püsiklient, teda tervitatakse sageli lausa nimepidi,” jutustab Renetta.

Kui nad lõpuks liftiga Vaimo kontorisse jõuavad, tuhiseb Miki esimesena tööruumidesse. “Kohe, kui liftiuksed lahti lähevad, tormab ta sisse ja teeb paar tiiru kontoris. Miki on kahtlemata kõige innukam Vaimo töötaja. Keegi pole tööle tulles nii rõõmus kui tema!”

Miki näeb küll välja nagu nunnu kräsupea, kuid tegemist on siiski tõukoeraga, kes Eestis väga haruldane. Californias sündinud koer jõudis alguses Renetta juurde ajutiselt hoiule. “Maikuus aga võttis tema omanik ühendust ja ütles, et peab isiklikel põhjustel koerale uue kodu leidma. Kas mina oleksin huvitatud? Muidugi olin,” räägib Renetta ning lisab, et nüüd ei suudaks ta elu ilma Mikita ette kujutadagi.

Miki käib koos perenaisega juuksuri juures, jooksmas, kirikus, kardirajal ja isegi õhtul väljas vaba aega veetmas. Sellise “igal pool üheskoos” eluviisi puhul on üsna loomulik, et koos minnakse ka tööle.

Parematel päevadel saab Miki ise arvutiekraanil esineda. “Mulle meeldib alustada Skype’i nõupidamisi nii, et ma tõstan Miki enda asemel veebikaamera ette,” naerab Renetta ja kinnitab, et see toimib alati hea jäämurdjana. Kohe on kõigil kolleegidel hea tuju.

“Mikist on saanud meie kontori koer ja mitteametlik maskott. Ta armastab siin kõiki,” mainib Renetta ja võib aimata, et töökodus on Mikil mitukümmend suurt sõpra.

Ameerikas tegutsevad paljud labradoodle’id teraapiakoertena. Renetta arvates on ka Mikil selleks head eeldused olemas: “Ta on selline iga inimese koer. Kõigile tundub, et tal oleks nagu päris oma suhe Mikiga.”

Mõnusalt nunnu välimusega koer paneb lihtsalt inimesed naeratama. “Mulle tundub, et ta teeb paljudel päeva natuke rõõmsamaks. Ta on nagu elav kaisukaru, kes iga päev kontoris ringi käib.“ Sellise lemmikuga pole enam stressipalle vajagi!

Küll aga võib Miki tulla sinu laua juurde oma palliga. Ja kohe minema joosta, kui teda on märgatud. Nii kutsub Miki endaga mängima. Ja neid, kes kutse rõõmuga vastu võtavad on väga palju.

“Viimane kord, kui ma kodus haige olin, kirjutas üks kolleeg mulle, et ta tahtis väga palli visata… Aga polnud kedagi, kes oleks sellele järgi jooksnud,” räägib Renetta sellest, kui harjunud on inimesed Miki mängudega.

Mikile meeldib väga joosta. Talle sobib hästi, kui mängu- ja jooksukaaslasi on palju, nii ei jää jooksuisu kunagi rahuldamata. “Ta teeb ikka suured ringid siin kontoris. Teinekord jookseb paar inimest ees, paar tükki ajab aga teda taga,” naerab Renetta.

Kuna firma kolis suvel uude kontorisse, on seal palju ruumi, kus muretult ringi tormata. Ettenägelik arhitekt on kontori keskele paigutanud isegi koosolekute ruumi. “Ümber selle on väga hea joosta, aga saab ka peitust mängida,” lisab Miki perenaine.

Loe teisi Purina “Käpad tööl” programmi vahvaid lugusid SIIT.

Jaga
Kommentaarid