Taksikoer Marta kaitseb kolleege ka kurjade vaimude eest!


Taksikoer Marta kaitseb kolleege ka kurjade vaimude eest!
Foto: Marko Meus

Taksikoer Marta tööpäevad kulgevad pealtnäha rahulikult, kuid tema tööelul on mitu põnevat allhoovust, nagu selgub uuest Purina “Käpad tööl” sarja loost.

Paaril hommikul nädalas kandub TBWA\Guvatraki kontorisse innukas küüntekrabin. Kõik teavad, et kohe vudib uksest sisse taksikoer Marta ning tema järel firma tegevjuht Merle Raie.

3-aastane Marta on koos perenaisega tööl käinud juba 4-kuusest alates. Koduse kontoriga reklaamifirmale eelnesid aga seiklused Mustpeade Majas.

Nähtamatud vaenlased

Kui praeguses töökohas on õhk paralõhnast puhas, siis Mustpeade Majas juhtus nii mõndagi. “Marta tundis ära, et seal majas on ikka mingid mittereaalsed tegelased,” räägib Merle ettevaatlikult. Ja nii juhtuski, et ühel päeval avastas Marta Mustpeade Maja raamatukogutoast “musta augu”.

“Selles toas oli kaks rasket kirjutuslauda selgapidi kokku lükatud. Laudade vahele jäi kitsuke pilu, mida Marta käis järjekindlalt uurimas ja nuusutamas,” jutustab Merle. Paaril korral ehmatas koer nii ära, et põrkas nagu pall augu eest tagasi. Ja siis haukus ja kurjustas kellegagi — kõvasti!


Mingi eluvorm pidi seal olema ja mitte just eriti koerasõbralik. Aja jooksul oli tema arvele kantud mitmeid seletamatuid lugusid. Näiteks samas raamatukogutoas oli klaasustega vitriinkapp, kus hoiti lauanõusid. Ühel hommikul olid kõik kapi riiulid alla kukkunud ning nõudest järel vaid killud. Ja mis kõige imelikum, kapi uksed olid korralikult kinni.

Seotud lood:

Võib-olla oskaks Marta seda lugu seletada? Mine tea, igatahes on Merle hakanud tänu temale uskuma, et loomad tajuvadki reaalsust teisiti kui inimesed.

Tööl asjalik ja rahulik. Kodus….

Marta peab ennast tööl väga hästi üleval. Merle räägib, et kodus on koer palju mängulisem ja nõuab rohkem tähelepanu. “Marta tegutseb siin suhteliselt palju ise, käib ja vaatab ringi.” Merle arvates võtab taksikoer tööl tunduvalt asjalikuma positsiooni.

Martal on väikeses kollektiivis ka omad lemmikud. “Tal on mingi oma sisetunne, mille järgi ta sellised inimesed ära tunneb, kellega on tore koos olla ja kes tahavad ka temaga olla,” räägib Merle. Marta ei käi kogu aeg ennast sõbraks pakkumas või tähelepanu norimas. “Neil on pigem selline kaugelt vaatamise suhe,” muigab perenaine, sest Marta jälgib pidevalt ühe silmaga, kas tema lemmikud on olemas ja mida nad teevad.

Tavalised koerte maiuspalad Martat ei tõmba. Teda võlub tõeline toit, seda on juba silmadest näha. “Ma usun, et selle tõu tunnus ongi see, et nad oskavad nii ilusti ja veenvalt küsida. See on neil mingi omaette tarkus. Mitte kavalus — minu meelest on see puhas tarkus,” räägib Merle.

Marta tasandilt asja vaadates on kõik õigesti. Inimestel on juurdepääs toidule, Martal seda kahjuks ei ole. Tasakaaluks on loodus kinkinud talle suure veenmisjõuga pilgu — miks mitte seda kasutada?

Tähelepanelikud kolleegid räägivad, et Marta saab väga hästi aru, miks keegi kööki läheb. Kui niisama, kas vee või kohvi järele, siis ei juhtu midagi. Kui aga lähed sööma, siis kostab peagi rõõmus küüntekrabin ja Marta saabub seltskonda. Tema jõuab kõigile lõunatunnil seltsiks olla.

Loe ka varem ilmunud Purina “Käpad tööl” lugusid!