Väike Frank tagumikutunde ei tunne


Väike Frank tagumikutunde ei tunne
Kui koer noorest peale tööle kaasa võtta, harjub ta kiiremini inimeste rütmiga. Foto Tanel Murd

Tänane Purina “Käpad tööl” sarja lugu räägib sellest, kuidas üks tubli kontorikoer ise endale tööd leiab, ning jagab ka kogemusi, kuidas koos kutsikaga tööl käima hakata. Saage tuttavaks, selle loo peategelane on Frank. 7-kuune Jack Russelli terjer, kelle tegusad tööpäevad mööduvad kava.ee kontoris ning perenaise Riina Aume fotostuudios.

Kui Frank hommikul tööle jõuab, siis enne ta pead käppadele ei lase, kui kõik on tööle jõudnud. “Küll ta siis loendab, et kes on täna puudujad ja kes ikka kohal on,” räägib Riina, kuidas koer hoolega inimestel silma peal hoiab. “Kogu kari peab koos olema. Alles siis saab ta minna oma iluund tegema.”

Muide, Franki “kari” koosneb ainult neljast inimesest. Samas on seda täiesti piisavalt tõestamaks, et 7-kuune Frank oskab juba neljani lugeda!
Franki kohta peab kohe ütlema, et tema ei käi kontoris tagumiku- või padjatunde tegemas. Kui tööd ei anta, tuleb seda ise leida. Nii on ka Frank mitmesuguste kohustuste abil kontoriellu täielikult sisse elanud.

Kohustused, kohustused, kohustused…
Millised need siis on? Franki esimene kohustus on akna peal valvet pidada, et linnud kontorisse ei lendaks. Tõesti, kes seda aknast tulevat varest või kajakat oskaks oodata! Tulgu ilusti ukse kaudu nagu kõik teised loomad.

Seotud lood:

Franki teine amet on toolisoendaja. Kolme kuuga on kõik kolleegid juba unustanud kui ebamugav oli jahtunud toolile istuda. Kui keegi laua tagant tõuseb, hüppab Frank vupsti tema kohale, et hea energia ei jõuaks töökohalt kaduda.

Kas tool antakse vabatahtlikult tagasi? See sõltub Franki meeleolust, ütleb Riina. “Mõnikord tuleb tema koha peale istuma minna. Siis ta saab ikka natuke pahaseks. Mis nüüd siis toimub? Nii ka ikka päris ei saa… Ja on kiiresti oma koha peal tagasi,” naerab Riina.

Teeks ühe vinkuralli?
Üks tubli kontorikoer murrab muidugi maha igasuguse stressi, kuid lisaks sellele toob endaga ka uusi sõnu ja väljendeid. “Meil on selliseks sõnaks vinkuring või vinkuralli,” ütleb Riina.

Frank teab suurepäraselt, mis see on. Siis tuleb minna ja teha ära kõik trikid, mida vinku valdaja soovib ­– lihtne! Lisaks teab Frank sedagi, et kui trikke teha piisava innu ja rõõmuga, ilmub mõne aja pärast välja järgmine vinku, mille saab samuti endale rallida.

Mitu vinkurallit Frankile lubatud on? “Paar-kolm tükki päevas tuleb ikka ära,” ütleb Riina, kuid kiiremal päeval on neid kindlasti vähem ning Frank peab oma vinkuisu lihtsalt natuke edasi lükkama.

Assistent või modell?
Õhtuti aga ootavad Franki uued kohustused fotostuudios. Kuna perenaine tegeleb, nagu ta ise ütleb, hobi korras pildistamisega, lõpevad ka Franki päevad tihti seal.

“Ma võtangi ta selle pärast kaasa, et ta aitaks õhkkonda pehmendada,” ütleb Riina. Frank on sündinud suhtlemismagnet. Tema jaoks on lihtne täiesti võõrad inimesed lahti teha ja igasugusest kaamerakrambist vabastada.

Kui jutud-tervitused kuulatud, läheb Frank diivanile magama. Ja jälgib ühe silmaga, mida tehakse. “Aga kui ta tunneb vajadust, et tahaks pildi peale minna, siis ta tuleb lõpuks ka pildile,” räägib Riina sellest, kuidas väike assistent võib ühel hetkel ise modelliks muutuda.

Kutsikas koju ja kohe ka tööle?
Riina otsustas oma kutsika kohe tööle kaasa võtta. Milliseid koerapidamise tarkusi on Fank talle kolme kuu jooksul õpetanud?

Riina tunnistab, et tema kõige suurem hirm oli see, kuidas õnnestub lahendada puhtuse pidamine kontoris. Kuidas koeraga piisavalt tihti õue jõuda, et see töö tegemist ei hakkaks takistama ja pahandust ei tekitaks. “Lahendus oli selles, et käisin temaga päris tihti väljas. Esimene kuu oli väga raske. Siis oli tõesti tunne, et ainult jooksedki õue vahet,” meenutab Riina.

Väike Frank käis õues iga tunni tagant. “Meil olid lausa graafikud paberi peal, et jumala eest seda ära ei unustaks töö tegemise tuhinas,” räägib Riina ja lisab, et õnneks on kutsikatel imeline võime kiiresti areneda. “Silmaga näed, kuidas ta iga kuuga saab targemaks ja hakkab mõistma, mida peab tegema,” kiidab Riina oma koera õppimisvõimet. Muidugi tuleb siis olla valvas ja kohe kiita, kui kutsikas õigesti käitub. See aitab tal kiiremini areneda.

Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kutsikad tekitavad paratamatult natuke segadust ega oska enda järelt koristada. “Mänguasju on meie kontor täis ja pehmemad neist saavad kiiresti vatiinist tühjendatud. Meil on tehislumi kogu aeg kontoris,” naerab Riina ega tee tasustamata koristaja kohast mingit probleemi.

Riina usub, et kui koer noorest peale tööle kaasa võtta, harjub ta kiiremini inimeste rütmiga. “Ta juba saab aru, et kui on kiirem päev, siis tuleb ise endale tegevust leida. Mängib oma mänguasjadega, käib vaatab aknast välja, närib oma konte,” räägib Riina sellest, kuidas Frank kontori elurütmi lausa õhust püüab.

Teisalt, kui kutsikas mõneks päevadeks koju jätta, võtab kontoriga harjumine kauem aega. “Ta lihtsalt unustab ära need asjad, mida mõnda aega ei nõuta. Nende meelde tuletamine tekitab iga kord ärevust,” arvab Riina, sest koduses keskkonnas on kutsika jaoks kõik tuttav ja turvaline.
“Ega muud ei olegi. Tuleb kutsikaiga nautida, temaga mängida ja võtta teda nagu kutsikat,” ütleb Riina. Oluline on ise rahulikuks jääda, kui väike sõber mõnikord mingi pahandusega hakkama saab. Nagu öeldakse, karja juht ei lähe kunagi närvi!

Purina alustas “Käpad tööl” programmi 2015. aastal, et tutvustada kasside ja koerte võimet tööelu mõnusamaks ning pingevabamaks muuta. Teadlased on tõestanud, et see muutus toob kasu kõigile. Purina “Käpad tööl” programm püüab olla abiks selle muutuse teostamisel.

  • Loe varem ilmunud Purina “Käpad tööl” lugusid:

Programm Käpad tööl kutsub kontoritöötajaid lemmikloomi tööle kaasa võtma

Kontorikoer Bree peab kirjakulleri ametit ning armastab tühje kohvitopse

Siena lugu: varjupaiga-kass, kes sai endale koguni kaks uut kodu

Viimsi seikluspargis töötavad Grissin ja Dingo oskavad tööd ja lõbu lahus hoida

Eesti laevakassid Lonni ja Morris armastavad merd, kuid ei ütle ära ka seiklustest kuival maal

Daruma lugu:päeval kultuurimajja, aga õhtul showtantsutrenni