Kertu Jukkum: inimese empaatiavõimet näitab tema suhtumine loomadesse
Millise hinnangu annaksid Eesti loomapidamiskultuurile? Mis võiks teisiti olla?
Lähtudes faktist, et varjupaikades üle Eesti hukatakse tuhandeid kasse ja sadu koeri, ei saa loomapidamiskultuuri eriti kõrgeks pidada. Kindlasti peaksid inimesed olema teadlikumad loomade steriliseerimise ja kastreerimise vajalikkusest.
Varjupaigad omakorda peaksid ennekõike tegelema hüljatud loomadele (hoiu)kodude leidmisega, mitte nende eutaneerimisega. Kui näiteks vaadata Tallinna Loomade Hoiupaiga viimaste aastate statistikat, siis tundub, et nende tegevus on hoopis vastupidine - aastas eutaneeritakse tuhandeid loomi ning palju sureb kehvades tingimustes enne 14-päeva möödumist.
Üldiselt mulle tundub, et mida rumalam on inimene, kes soovib looma võtta, seda suuremad on ka loomavõtuga kaasnevad riskid. Näiteks ei adu mõned inimesed, et lemmikloom võibki elada 20 aastat, aga selle aja jooksul võib elu korduvalt muutuda. Enne looma võtmist tasuks mõelda ja kaaluda rahulikult kõiki aspekte.
Kust algab loomapidamiskultuur?
Loomapidamiskultuur algab mõistagi kodust. Vanemate suhtumine loomadesse mõjutab omakorda laste suhtumist. Samas on selge, et lapsed, kes on kasvanud loomade seltsis, on tulevikus ka empaatiavõimelisemad.
Kas sa loomasõbrana suudaksid mõista inimesi, kes on valmis oma lemmiklooma hülgama?
Looma hülgamisel on hoopiski varjatum ja sügavam põhjus, millesse hülgajad ei taha süüvida, vaid kipuvad hoopis eneseõigustusi leidma. Minu seisukoht on, et lemmiklooma hülgab ennekõike inimene, kelle empaatiavõime on puudulikult arenenud ja seda mitte ainult looma suhtes, vaid kogu ümbritseva suhtes laiemalt.
Inimese tegevust, kes on suuteline tüdimuse ilmnedes oma elujõus lemmiklooma metsa alla viima või eutaneerima, ei saa kuidagi õigustada.
Arvan, et loomast loobumiseks ei ole agasid. Tänapäeval on võimalik ka allergikul kassiga koos elada.
Juhul kui tegemist on tõesti äärmusliku juhtumiga, siis võiks enne looma võtmist vähemalt lähedaste ja sõprade ringis kokku leppida, et juhul kui looma enam võimalik pidada ei ole, olgu põhjuseks siis haigus või töö ja elu välisriigis, oleks keegi usaldusväärne inimene, kes võtaks looma enda juurde. Lemmikloom on ju parim sõber ja on loomulik, et oma heale sõbrale tahetakse ainult parimat.
Igaüks ei pea olema loomasõber, kuid enda hoole alla võetud nõrgemate suhtes peab olema tingimusteta vastutustundlik. Kui sa ei ole kindel, kas tahad loomaga veeta 20 aastat oma elust, siis paku talle parem hoiukodu. Tahan inimestele südamele panna, et ära võta looma kui sa pole kindel, et temaga ka hakkama saad ning kui see minu teha oleks, siis kergekäeliselt looma võõrastele andnud inimene teistkordselt looma võtta enam ei saaks.
Mida sa arvad sellest kui inimene otsustab võtta lemmiklooma üksnes seetõttu, et tõug on hetkel populaarne?
Kümme aastat tagasi loodi USAs hüljatud chihuahuadele varjupaiku, sest koerakeste trend möödus.
Ka meie ühiskond ei ole sellest palju erinev, sest ka meil tekib aeg-ajalt mõni trendikam kassi- või koeratõug, mille tulemusena võtavad looma ka inimesed, kel ei tunne looma iseloomu ega ei tea, kuidas tema lemmik näiteks korterisse üldse sobib. Seega pole ka meil harvaks nähtuseks kodutuks jäänud uhked tõukassid või suured koerad, kes enam elamisse ära ei mahu.
Sobiva iseloomuga lemmiku välja valimine on kunst, mida ei saa teha hetke ajel ega ammugi trendist lähtudes.
Kes on kurvema saatusega loomad, kes on sinuni jõudnud?
Valga varjupaigast jõudis minuni üks nelja pojaga kass, kellel olid silmad välja torgatud. Arusaadavatel põhjustel oli ta inimpelglik ja poolmetsik. Tegemist oli igas mõttes keerulise loomaga. Lisaks kartlikkusele võis käituda ettearvamatult, sest iial ei olnud võimalik teada, mis teda võib ehmatada ja ettearvamatult käituma panna. Temasugustele loomadele ei ole kerge kodu leida.
Inimesed eelistavad varjupaikadest looma võttes valida ilusa välimusega loomi. Kas oled selle väitega nõus?
Leian, et ei ole õige sundida kedagi haletsusest just õnnetuma välimusega looma võtma. Eekõige loeb siiski looma iseloom ja sobivus peremehega. Esialgne vaimustus võib petlik olla ja kui inimesed suudavad välimusest üle saada, leiavad nad endale tõeliselt toredaid karvaseid sõpru.
Selle kohta, et välimus ei ole alati määrav, on minul üks tore lugu rääkida. Tartus oli üks vana ja vigastatud kass, kes oli saanud mitu kuulihaava. Temale pakkus kodu üks Afganistanis viga saanud veteransõdur, kes leidis, et temal on selle hüljatud kiisuga palju ühist. Seega parim kooslus on ikkagi see, mis lähtub vastastikusest sobivusest.
