"Kõigepealt ma arvan, et mul ikka hullult vedas, et mind Viljandist tänavalt üles leiti ja varjupaika viidi, sest sealt sain ma kohe Õnne juurde, Õnne on Pesaleidja hoiukodu perenaine. Hurraa! Ja juba kuu aja pärast saingi päriskoju, kus ma nüüd üle nelja nädala elanud olen," kirjutab perenaine oma kassist.

Ada valvas pool päeva oma liivakasti, kartes, et äkki perenaine viib alumise osa ka keldrisse ära ja kuhu ta siis oma hädad küll teeb.

Selle kuu ajaga on tänavakassist sirgunud tõeline preili. Ta on nii suureks kasvanud, et ei mahu enam oma kinnisesse liivakasti äragi. Eda pidi tualeti ülemise osa keldrisse ära viima, sest kass ei mahtunud liivakasti uksest enam hästi sisse. Kujuta siis ette, mis tunne on käia wc-s, kui pead sinna sisse roomama ja ei mahu end seal isegi ümber keerama, rääkimata siis mugavast asendist. Ilmselt ei meeldi säärane akrobaatika harjutusi nõudev wc-s käik kellelegi. Liivakastis käimine peab olema eestkätt ikkagi mugav ja nii lammutas Eda oma kassi liivakasti tükkideks. Katus viidi ära ja alles jäi vaid kast ise.

Ada oli sellest muidugi täiesti jahmunud ja magas pool päeva oma liivakasti kõrval seda valvates. Ta kartis, et äkki viiakse nüüd alumine osa ka veel minema ja kus ta siis oma hädasid tegema peab. Hoolimata sellest, et Ada käib igapäevaselt õues, teeb ta oma hädad alati väga kohusetundlikult just liivakasti. Kui tekib vajadus liivakasti minna, siis on vaja alati jooksujalu õuest tuppa tulla.

"Õues meeldib mulle väga puude otsas turnida. Võtan kaugelt hoogu ja olen nagu välk peaaegu tipus. Ma pean olema kiire, sest nii ei saa perenaine arugi, kui ma ühtäkki puuladvas olen ja jalutusrihm minu valduses on. Näiteks ühel päeval istusin ma seal tükk aega, hirmus põnev oli vaadata, kuidas perenaine muudkui kamandas, et tulgu ma kohe alla või tema peab päästeameti kohale kutsuma," kirjutab Eda oma kassi mõtetest blogis. Ada muidugi ei teinud Eda kamandamisest suuremat numbrit, vaid võttis oma aja ja nautis puuladvast avanevat vaadet.

Kui telerist parasjagu midagi huvitavat tuleb, väljendab Ada oma arvamust ja virutab käpaga paar korda vastu ekraani.

Üleüldse naudib see kass hetki iseendale, hetki, mil ta saab rahumeeli tema ümber toimuvat silmitseda, lihtsalt vaadelda ja lasta elul kulgeda. Õues olles analüüsib ta igat mööduvat inimest ja toas olles lõbustab end televiisori vahtimisega. Istub diivani peal ja vaatab. Kui parasjagu midagi huvitavat tuleb, ei hoia ka Ada end tagasi ja ütleb sõna sekka. Annab käpaga paar laksu vastu ekraani. Niiviisi nad seal siis istuvad. Perenaine muidugi televiisorit käpaga kolkida ei luba, aga Ada katsetab piire.

Tolmuimeja hirmust on ta ka esimese kuu ajaga üle saanud. Algul silmitses ta seda imelooma eemalt, kuid nüüd äsab ka tolmuimejale, kui selleks peaks vajadus tekkima. "Mis ta uriseb mul siin nina all," mõtleb Ada ja virutab tolmuimejale järjekordse korraliku obaduse.

Eda on selle esimese kuu ajaga kassi juures ka ühe huvitava iseärasuse avastanud, nimelt kardab Ada alkoholijoobes inimesi. Ta ei salli neid teps mitte. See selgus ühel järjekordsel jalutuskäigul, kui üks alkoholi lõhnadega naine Edaga juttu ajama tuli. Ada läks sel hetkel endast täiesti välja. "Ta oleks ükskõik kuhu põgenenud, kui vaid oleks saanud," kirjeldab Eda juhtunut. Selle peale võttis Eda kassikese sülle, silitas ja rahustas teda.

Võib-olla on Adal alkoholijoobes inimestega minevikust halbu kogemusi või alkoholilõhn seostub tal mõne ebameeldiva mälupildiga? Igal juhul alkoholi lõhnadega inimesi ta ei salli. "Kes teab, võib-olla olid alkohoolikud need, kelle käe läbi Eda väiksena tänavale sattus ja pidi tänavaeluga toime tulema," mõtiskleb Eda kiisublogis. Ada saatus ja minevik jääb aga alatiseks saladuseks.