Ada armastab jalutamas käia. Tal on alati uhke tunne ja saba kõrgel püsti, kui tal õnnestub oma perenaine Eda jälle õue viia - ja see kass ei jää küll ühelegi möödujale märkamata. Kõik vastutulevad inimesed kommenteerivad kassi kaunist välimust. Ada selg läheb iga kommentaari peale aina uhkemalt sirgu ja saba aina kõrgemale taeva poole püsti, kui mõni hea sõna tema kohta poetatakse.

Nüüd, selle kirjatüki ilmumise ajaks on Ada Eda juures juba pea kaks kuud elanud. Selle aja jooksul on ta jõudnud palju. Rallinud vaibaga mööda elamist ringi, poosetanud naabritele, näksinud perenaise varbaid, vallutanud kõik kõrgused, mis kodus vähegi võimalik oli jne. Eelkõige on Ada siiski kasvanud, sest teatavasti pidi ju omanik Adale kuuluva liivakasti osadeks monteerima, kuna kass ei mahtunud sinna lihtsalt enam ära.

Selle uskumatu sekelduse kohta saad lugeda SIIT.

Kahe kuu jooksul on Ada selgeks õppinud ka oma nime ning oskab kutsumise peale välja ilmuda, sest võimalus midagi head saada on suur. Seda võimalust, et perenaine poetab ehk mõne eriti maitsva maiuspala ei saa ju ometi raisku lasta. Ada on selgeks õpinud ka sõna "kass" tähenduse. Kui perenaine peaks küsima: "kus see kass on", on Ada pikema jututa platsis.

Kibuvitsapõõsas on justkui ahvatlev Bermuda kolmnurk, millest Ada kohe kuidagi üle ega ümber ei saa.

Kahe kuuga on Ada omandanud kõik elementaarsed lasteaiatarkused. Nüüd oskab ta ka korruseid lugeda ja neljanda korruse üles leidmine ei valmista enam probleeme. Eda meenutab, et kui Ada tema juurde kolis ja hakkas tasapisi õues käima, siis esimestel kordadel ei osanud ta kohe kuidagi õiget korrust üles leida. "Elame neljandal korrusel, kassil jäi õige uks küll meelde, aga õige korruse üles leidmine oli keeruline," räägib Eda. Ada ajas korrused niivõrd sassi, et näugus ja näugus omast arust õige ukse taga, kuid tegelikult pani paari korrusega ikka täiesti mööda.

Nüüd ei valmista see korruste lugemine talle enam probleeme. Neljani oskab ta juba lugeda küll. Õuest tuppa tulles kalpsab ta kärmelt neljandale välja ja ootab seal kannatlikult Edat seni, kuni too ka üles jõuab ja kassi tuppa laseb. Kuna Adale ei ole Eda näol trepist üles jooksmises vastast, siis on ta sunnitud oma perenaist ukse taga lihtsalt ootama. Endal käib saba küll ühele, küll teisele poole, aga teha pole miskit - Eda tuleb nii kiiresti, kuis jaksab.

Õues olles armastab Ada puude otsas turnida. See on tema meelest kõige toredam tegevus üldse!Üks lemmik on tal veel välja kujunenud - kibuvitsapõõsas. Just nimelt, see okkaline ja suur põõsas, mis tihtilugu on ümbritsetud kõiksugustest herilastest, mesilastest, vaablastest ja muudest säärastest, külmajudinaid tekitavatest, olevusest, on täpselt see koht, kus Ada meelsasti istub. Tema lemmikpaiga osas on konkurents tihe, sest ka varblased kükitavad seal meelsasti. Eda naljatleb, et vahel talle tundub, nagu kuuleks ta oma kassi justkui kõva häälega ohkamas, sest too on õnnetu ja peab plaani, kuidas need varblased sealt küll ometi kätte saada. Kassil ei lähe need varblased hetkekski meelest. "Kohe, kui me õue lähme, on saba püsti ja rihm pingul, täiskäik otse kibuvitsapõõsasse, seal kükitavate varblaste poole," räägib Eda oma kassist. Eda on öelnud, et see põõsas on justkui nagu üks ahvatlev Bermuda kolmnurk, kust see kass kohe kuidagi ei üle ega ümber ei saa.

Jalutustraksidega on järgmine lugu. Kuna Eda on linnadaam, siis on traksid ja rihm alati küljes nagu kord ja kohus, kuid kui teatav daamilik käitumine lõpuks ära väsitab ja krutskite tegemise tuju peale tuleb, siis nende olukordadega toime tulemiseks õppis Ada selgeks uue nipi. Trakside seest saab ka välja! Hoolimata sellest, kui ümber need parasjagu on, saab Ada nende seest alati välja. See ei ole ju ühele õigele kassile kohane, et mõni perenaine teda kontrollib. Ei, vastupidi - kass kontrollib perenaist ja perenaise elu käib kassi taktikepi järgi.

Kuidas Ada jalutustrakside seest välja poeb? See on imelihtne. Ada õppis ära, et trakside seest saab välja nii:

  • Kõigepealt tuleb täiel kiirusel lihtsalt jooksma hakata. Joosta tuleb nii kiiresti, et inimene järele ei jõua, tulemuseks on pingul jalutusrihm.
  • Seejärel tuleb esikäpad kaugele ette sirutada ja küür selga tõmmata.
  • Ühtäkki, kui käpad on sirged, küür seljas, tuleb sisse panna tagumine käik - ja hopsti, traksid ongi kadunud.
  • Järgmine oluline samm on käppadele valu anda ja kiirelt puu otsa joosta, et perenaine kätte ei saaks.

Puu otsas turnimine ei ole Adale võõras, õigupoolest on ta selles päris osav. Ada on veel noor, mistõttu meeldib talle end proovile panna. Hea adrenaliinipaugu saab kätte peenikeste puuokste peal turnides, sest nendega on alati selline 50-50 olukord, kas kukub nüüd alla või mitte. Eda räägib, et Ada on peenikeste puuokste peal ka pea alaspidi rippunud, niiviisi, et hoiab kõigi nelja käpaga oksast kinni ja selg ripub maapinna poole. Nii ta seal siis turnib, meenutades rohkem ahvi kui linnakassi.

Õnneks oskab Ada siiski igast olukorrast puhta nahaga välja tulla. Ada armastab seiklemist, kuid õnneks ei ole temaga midagi halba juhtunud. Perenaist ei lase ta kunagi silmist ja kutsumise peale tuleb ta alati juurde, sest siis on võimalik omaniku käest midagi head saada ja seda võimalust ei tohi maha magada. Selle kahe kuuga on Ada õppinud oma uut perenaist täielikult usaldama.