Purina esitleb: Juhtkoera kasvupere – Liilia, Jakobi ja Aronia lugu


Purina esitleb: Juhtkoera kasvupere – Liilia, Jakobi ja Aronia lugu
Katrina Sirelpuu

Kas sina tead, mis ülesanne on pimeda juhtkoera kasvuperel? Kui ei tea, ära muretse – paljud inimesed ei ole sellest kunagi kuulnudki. Ometi on tegemist suurepärase võimalusega kogeda ajutist elu koeraga ja saada aimu, kas see on ikka sinu jaoks.

Juhtkoera kutsikale kaks kuud kasvupereks olnud Jakob ja Liilia Laulik räägivad meile oma kogemusest musta labradori retriiveri Aroniaga.

Esimene kogemus juhtkutsikaga

Noorpere oli koera võtmisele mõelnud juba pikemat aega, seega kui Liilia töö kaudu pakuti neile võimalust olla hoidjaks ühele juhtkoerale, tundus see hea võimalusena lemmiklooma asi ära katsetada ehk hoida nädalakese suurepäraselt käituvat koera.

Täpselt selliste sõnadega võis Ebonyt kirjeldada ning hiljem said Laulikud musta labradori retriiverit hoida veel mitmel korral, kui omanik Christel reisil oli.

Sellest üdini positiivsest kogemusest julgustatuna sai end kennelisse kutsikavõtu järjekorda kirja pandud. “Siis aga tuli Christelilt teade, et MTÜ Abikoerte Keskus otsib parasjagu ühele oma tulevasele juhtkoerale kasvuperet ning tema soovitas just meid sellesse rolli,” seletab Liilia.

Meelitus tõstis küll kõrvust, kuid ometi tuli endale esmalt selgeks teha, millega üldse tegemist on, sest kasvupere kontseptsioonist ei olnud kumbki varem sõnagi kuulnud.

Seotud lood:

Kasvupere – mis, kus ja kuidas?

Nõnda saigi välja uuritud, et kasvuperes elab juhtkoera kutsikas kuni treeningusse minekuni. Peamine on siinkohal kutsika sotsialiseerimine ja linnaelu tutvustamine. Nõnda harjub koer inimeste keskel olemise, ühistranspordis ja tänaval liiklemise, rahvasagina, valjude helide ning kõige muu inimeste maailma juurde kuuluvaga. Kui kasvupere on noort koera igati sotsialiseerinud, siis on tema tulevane koolitamine tunduvalt hõlpsam. Koera toiduraha ning ravikulud tasub MTÜ Abikoerte Keskus.

“Ühtlasi oli see hea nii-öelda vaheetapp enne päris oma koera võtmist,” mainib Jakob, “kuna antud juhul vajati kasvukodu viieks kuuks ning selle aja jooksul peaks inimesele selgeks saama, kas tema ellu ikka sobib üks neljajalgne sõber.”

Nõnda saigi oma jah-sõna öeldud ning Natalja Stankevitsiga, kelle kennelist pidi tulevane juhtkoer saabuma, asi kokku lepitud. Juba järgmisel õhtul oli seitsmekuune must labradoriplika Aronia oma uues kodus ja kasvupere leping sõlmitud.

Saage tuttvaks, Aronia.

Aronia, keda hakati peatselt Rooniks kutsuma, oli algusest peale väga uudishimulik ja mänguhimuline, kuid samas linnamiljöö suhtes kohati ettevaatlik. “Kuna Rooni oli kennelis elades suurema osa ajast saanud õues teiste koertega veeta ning toa-õue vahet käia, nagu ise soovis, siis oli tal algul raskusi mõistmisega, et iga kord õue minnes tasub ka oma häda ära teha,” meenutab Liilia. “Esimene õhtu ja öö olid natuke murettekitavad – käisime iga kahe tunni tagant Rooniga aias, et ta lõpuks oma õhtuse häda ära teeks. Kui ta poole kolme ajal hommikul ei olnud ikka soostunud seda tegema, siis andsime alla. Hommikul oli puuris väike loiguke, kuid pärast seda saime kõik hädad kenasti õues õiendatud.”

Tubli tüdruk ja kiire õppija

Noor koerapreili pidi kõigepealt harjuma valju liiklusmüraga, kuna Laulikud elavad Tallinnas Kalamajas, kus kõnniteed on kitsad ja autosid rohkem kui ära mahub.

Seejärel pidi Aronia pimeduse pelgamisest üle saama. “Kõik käis tegelikult väga ruttu, kui praegu mõtlema hakata,” on Jakob veidi üllatunud. “Umbes nädala jooksul oli Rooni nii meie kui ka linnaeluga peaaegu harjunud. Rihma otsas käimise kogemus oli tal varasemast olemas, kuid pidime harjutama seda, et ta tänaval jalutades ei sikutaks. Seegi tuli üpris valutult. Ta on ikka üks äärmiselt nutikas koer,” on Jakob looma üle uhke.

Kui vundament oli laotud, sai edasi minna järgmiste katsumuste juurde. “Ühistranspordiga sõitmist hakkas ta esimesest korrast armastama. Praegu on nii, et iga kord, kui tänaval trammi näeme, siis tahab Rooni sellega sõitma minna,” naerab Liilia. Balti jaama ning sealse turu melu oli koerale alguses natuke hirmutav, kuid seegi pelg möödus juba teisel korral, kui sinna satuti. Veel on käidud kaubanduskeskustes (kui vähegi lubatakse), lemmikloomapoodides, sõpradel-sugulastel külas, baarides ja kohvikutes. Praeguseks peab Aronia end kõikjal igati ontlikult ülal.

Kasvupere peab koerale aega leidma

“Kasvupere peab koerale aega leidma,” ütleb Liilia. “Vähemalt kaks tundi päevas peaks temaga ikka jalutama ja see ei tähenda lihtsalt õue laskmist. Meie jaoks ei ole see kuidagi probleemiks osutunud – pigem oleme rõõmsad ettekäände üle värskes õhus liikuda. Rooni motiveerib seega meid endidki tervislikumad olema.”

Jakob pöörab tähelepanu sellele, et linnakeskkonnas jalutades peaks tulevase juhtkoeraga alati liikluseeskirju järgima, et tal edaspidi lihtsam oleks. Kuigi kasvuperelt ei nõuta, et nad koera kuidagi koolitaksid, tasub seda kasvõi enda elu hõlbustamiseks teha: “Meie oleme põhikäsklused ikka selgeks õpetanud ja töötame üldsõnakuulelikkuse kallal samuti iga päev – vastasel juhul oleks meil temaga palju keerulisem nii kodus kui ka väljas ja ta ise oleks samuti rohkem stressis.” Üks asi, mida Laulikud Aroniaga iga päev jalutades harjutavad, on ülekäiguraja juures istuma jäämine, mis on juhtkoera puhul elementaarne nõue. “Teised koerad huvitavad Aroniat küll väga ja nendest rahulikult möödumist me alles harjutame,” muheleb Jakob.

Pallimängud EI, mõistatused JAH

Suuri piiranguid muidu seatud ei ole, kuigi näiteks palli- ega rebimismänge ei soovitata mängida. “Juhtkoer ei tohiks hiljem teenistuskohustusi täites tänaval palli järele joosta või pimedal peremehel midagi käest rebima hakata,” selgitab Liilia.

Samuti ei ole hea õpetada koera käppa andma – nii hakkab ta hiljem kõike küsima ja käpaga äsades inimeste riideid määrima. “Muidu aga püüame pakkuda talle igakülgset vaimset stimulatsiooni erinevate lelude ja isetehtud nuputamisvidinatega. Nagu mainitud, on Rooni hämmastavalt nutikas ja kiire õppija ning lahendab kõik mõistatused küllaltki hõlpsalt.”

Haugume vaid korra kuus

Nii Jakob kui ka Liilia on Aroniat töölegi kaasa võtnud ning kontoris peab koer end igati ontlikult üleval. Liilia lisab, et labradoride suur pluss on ka see, et nad ei haugu üldse. “Oleme kahe kuu jooksul kuulnud teda kahel korral haugatamas. Ehk siis võib öelda, et ta haugub kord kuus,” naerab Liilia. Korteris elades on see aga päris oluline, iseäranis vanas puumajas, kus seinad ja laed kostavad parajalt läbi. Rääkimata siis avatud kontorist!

Igatahes on Aronia Laulikud ja linnaelu kenasti omaks võtnud ning loomulikult on Jakob ja Liilia samuti temasse praeguseks väga kiindunud. Kui Aronia on umbes aastane, siis läheb ta edasi treeneri käe alla, kus ta õpetatakse järgmise aasta lõpuks täieõiguslikuks pimeda juhtkoeraks. Peregi on talle juba välja vaadatud.

Laulikud möönavad, et Aronia lahkumine kurvastab neid kindlasti, kuid samas mõistavad, et see toimub väga olulise eesmärgi nimel. “Meid lohutab teadmine, et Rooni hakkab ühe pere jaoks eluliselt olulist rolli mängima – peale selle on ta suurepärane seltsiline, kes su päeva alati toredamaks muudab,” lõpetab Jakob heldinult.

Mis saab koerast edasi?

MTÜ Abikoerte Keskuse treener Anu Lokke räägib, mis saab Aroniast edasi: “Kui kõik laabub ja kutsikas kasvab kasvuperes vastavalt vajadusele aasta kahekuuseks või pooleteise aasta vanuseks saamiseni, siis läheb ta õppeperioodiks treeneri juurde elama ja vajalikke oskusi omandama. Oleneb koera temperamendist, eelnevast ettevalmistustasemest ja õpikiirusest, kui kaua tal kuulekuse osa ja erialaoskuste omandamine aega võtab, kuid keskmiselt kuue kuni seitsme kuuga saavad need selgeks,” selgitab Lokke.

Siis aga tuleb kõige olulisem osa – kokkuõpe tulevase kasutajaga. “Üritame kokku viia koera ja inimest, kes kõige rohkem kokku sobivad. Kuigi me peame juhtkoerasoovija avaldusele kohe lisama, missuguse numbri ja nimega kutsika me tema jaoks välja valisime, ei tea me siiski, milliseks kutsikas üleskasvanuna täpselt kujuneb. Õnneks saab koolitatud koerale enne lõpliku perenaise-peremehe kinnitamist vajadusel teise abivajaja valida, sest nad peavad moodustama kokkusobiva tandemi kogu eluks.”

Algab kokku kasvamine

Nüüd peavad algaja juhtkoer ja vaegnägija treeneri käe all õppima, kuidas teineteisega toime tulla. Umbes kahe kuuga peaks kokkuõppe kõige otsustavam faas läbi saama, aga lõpliku kokkukasvamiseni jõutakse umbes aasta pärast. Esialgu võib treeneri ja vabatahtlike abi sagedamini vaja minna, et noore koera tööd kontrollida. Seda võivad teha ka kasvupere liikmed. “Seega ei pea oma üleskasvatatud koeraga sidemeid katkestama, vaid saab olla toeks tema uuele perele,” lohutab Lokke. Kui on näiteks vaja uut marsruuti õppida, juhtkoeraeksamiks või võistluseks harjutada, aidata organiseerida õppepäevi, muid ühisüritusi vms. “Juhtkoerandus on põnev ja mitmekesine ettevõtmine,” võtab Lokke oma töö kokku.

Kasvuperede tähtis roll

“Kasvuperedeta ei saaks me igatahes oma tööd teha ega juhtkoeri abivajajatele ette valmistada. Kennelis paljude kaaslastega koos sirgudes tal sellist võimalust ei ole ning võib juhtuda, et hilisemas elus ei suuda juhtkoerakandidaat kõikide koera jaoks kahtlaste olukordadega harjuda ning juba üleskasvatatud noorkoer tuleb välja praakida. Sellepärast on kasvatusperedel juhtkoeranduses väga suur tähtsus ning me otsime neid pidevalt,” lisab Lokke.

Sinagi võid tulevasele juhtkoerale kasvukodu pakkuda või juhtkoerandust muul viisil toetada! Huvi korral võta ühendust MTÜ Abikoerte Keskusega või SA Juht- ja Abikoerte Kooliga.

Purina toob iga kuu teieni õpetlikke, südamlikke ja rõõmsaid lugusid Eesti lemmikutest. Kui ka sina tead kedagi, kellest võiks loo kirjutada või oleksid huvitatud mõne kindla teema kohta teada saama, siis anna meile sellest teada Purina Facebooki lehele kirjutades.

Fotod: Katrina Sirelpuu