Loomaarsti reisipäevikud: Kreeka - maa, kus turistid kohalikele kassidele ja koertele korda ei lähe
Kümme aastat tagasi käisin Rhodosel. Kõige muu mäletamisväärse kõrval jäi meelde, et igal pool oli tohutult kasse ja hiigelkasvu hulkurkoeri. Jooksid karjadena mööda Rhodose ajaloolist vanalinna, aga ei hirmutanud kedagi. Ajasid oma tähtsaid koeraasju.
Mäletan hästi üht koera, kellel oli üks silm sinine, teine pruun. Käitus kuidagi eriti väärikalt. Tundus olevat selle koertekamba juht. Nägime teda aeg-ajalt siin-seal, aga ühel vihmasel päeval tuli ta mulle vastu ja hüppas minu najale üles, seejuures oma hiidkäpa jälje minu valgesse pluusi vajutades. See käpajäljega pluus on mul siiani alles. Seisab kapis nagu tempel Rhodoselt. Ära pesta ei tihka ega raatsi. Ju sel ikka mingi tähendus on. Võib-olla kunagi saan teada.
Kuni möödunud sügiseni Rhodosega minu Kreeka kogemus piirduski. Siis sattusin kõigepealt Chiosele, siis Lesbosele ja lõpuks Ateenasse. Ja igal pool oli tohutult kasse ning ülisuuri, üli-laisku ja üli-ükskõikseid koeri. 
Esimene koer, keda kohtasime, vaatas meid karmi komissar Rexi pilguga ja ütles: „No drugs“.
Ei, drugs´idega pole mul asja. Mina tahan mööda tänavaid hulkuda, ühes kohas klaasikese veini ja teises tassi kohvi rüübata, head Kreeka toitu süüa ja üleüldse olla lihtsalt turist. Peab ütlema, et vähemalt eelmisel sügisel oli Kreekas väga mõnus turist olla. Kõike oli külluses ja kõik oli odav. Aga loomasõber tuli olla, sest kuidas muidu üle elada karjuv ebahügieenilisus, et sina sööd kooki, aga sinu kõrvallaual magab kass ja väga tõenäoliselt lebas ta hetk tagasi ka sinu laual. Või kui mitte tema, siis mõni muu kass. 
Samas minu meelest kassilikkuse musternäide: tehke, mis tahate, minusse see ei puutu. Ja ülihügieenilisus ei ole kunagi minu tugevaim külg olnud.
Oo jaa, Kreeka kassid. Neid on palju, aga igaüks on omaette isiksus. Kasvõi needsamad triibikud Lesboselt, kes natuke ärevalt möödakäijaid vahivad. 
Või Ateena poekass, kes ei vaevu peadki välja pistma, kui meiesugused untsantsakad sisse astuvad.
Kõige meeldejäävam oli aga Chiose saare mahajäetud rannal kohatud kass, kes vahtis mind niisuguse näoga nagu oleks ma esimene kahejalgne, kes tema territooriumile kunagi on sattunud.
See rand, see majake, see uks, aken ja voodi - kõik on tema omad ja mina olen vaid üks mööduv tuulevirvendus, mis kohe kaob ja kõik on taas endine.
Seetõttu ei võtnud ta vaevaks mulle ka erilist tähelepanu pöörata. Kui mujal maailmas on vaid kassid sellised ükskõiksed ülbikud, siis Kreekas on ka koeral sinust suhteliselt suva. Uudishimulikud kutsikad Chiose lillepoe ees suvatsesid meie teekonda küll pilguga saata, aga see oli ka kõik.
Mägedes avastatud ketikoer tõstis korra pea, kui autoakna alla kerisime, et teda pildistada. 
Selliseid „eikusagil“ asuvaid kuute ja aedikuid olin ka Rhodosel näinud. Mis imepärane koerapidamise viis see küll on? Mitte ei saa aru. Koer elab mingit oma koeraelu, kusagil asustamata kohas. Omanik ilmselt söödab ja joodab (sest muidu poleks ta ju elus), aga millal ja kui sageli? Kas nad kannatavad näiteks kuumuse või üksinduse käes? Mis nende funktsioon üldse on? Kas jahikoer? Sest valvata pole siin tühermaal ju midagi. Küsida ei olnud ka kelleltki, sest ümberringi valitses tühjus.
Rääkimata Ateena koertest, kes on kultuurist ja ajaloost nii läbi imbunud ja nii ükskõiksed, et ei ärata neid vaatamisväärsusi piiravad turistide hordid...
...või suveniiripoode ründavad kliendid.
Omaette vaatamisväärsus oli Akropolise must koer, kes otse loomulikult jäi meie kaamera ette ja kellest meil on kolm pilti. 
Paari päeva pärast vaatasin Facebookist Siberi kolleegide fotosid, kes olid ka just äsja Akropolisel käinud ning muidugi oli sealgi sedasama koera näha ning mõni nädal hiljem tutvus temaga juba kolleeg Janne Orro-Taruste.
Mida lähemal ajaloolise Akropolise varematele, seda ükskõiksemaks, paksemaks ja laisemaks muutuvad koerad, ja keda ka püstiasendis kohtab harva. 
Enamasti nad lamavad ja nagu näha, ei ole seegi suure kõhuümbermõõdu tõttu eriti mugav. Küsisin Kreeka kolleegi käest, et kuidas on võimalik, et hulkuvad koerad nii ülekaalulised on. Ta vastas, et turiste on palju ja kõik söödavad. See on täitsa loomakaitse-alane küsimus – eluohtlik ülekaal. Turistidele peaks enne Akropolisele siirdumist kalli raha eest dieettoitu kaasa müüma – mingeid light krõbinaid näiteks? 
Ainuke tüüp, kel keskpäeval vähegi eluvaim sees ja kes agaralt toimetas, oli kilpkonn, keda Akropoliselt laskudes pargiservas kohtasime.
Saartel nähtud koerad olid siiski energilisemad. Nii tabas elevus ühe põiktänava krantse, kui naabrite koera asuti autoga jalutuskäigule viima. Oi, seda haukumist, kargamist ja ärevat arutelu. Päevakangelane ise lebab perenaise süles, jalad abitult rippu – näis nagu tahtvat piinlikust situatsioonist juba kiiremini pääseda.
Lesbose peaväljakule saabus koer, kes viskas selili, püherdas mõnuga, tõusis, nakitses natuke kirpe ja lahkus. Tema pealelõuna rituaal on nähtavasti selline.
Ainuke koer, kes kogu reisi vältel mulle üleüldse mingisugustki tähelepanu osutas, oli Chiose saare loomakliiniku ukse tagant leitud patsient, kes oli väga rõõmus, et mingid inimesed teda haletsema hakkasid ja veekaussi lähemale nihutasid.
Loomakliinikus endas ei olnud hingelistki ja ausalt öeldes tegi murelikuks, et operatsioonijärgselt (värske õmblus tagakehal) on loom järelvalveta ja kuuma käes.
Läksime kõrvalasuvasse lemmikloomapoodi aru pärima ja seal vastati, et küll doktor varsti tuleb. Nojah, ega me peale veekausi lähemale tõstmise saanudki suuremat aidata. Õnneks oli koer ise heas toonuses ja rõõmsameelne.
Et mitte sellise negatiivse näitega Kreeka loomakliinikutele halba varju heita, peab vastukaaluks mainima ka kahte hästi toredat kliinikut.
Ateena kliiniku perenaine dr Katerina Loukaki on Kreeka esindaja Euroopa ja maailma veterinaarorganisatsioonides ja tulihingeline loomateraapia edendaja. Teraapiakoerte kasutamine haigete, aga eriti haigete laste tervendamisel on hakanud viimasel ajal ka Eestis jõudsasti arenema. Tuletagem meelde kasvõi lugemiskoeri. Dr Loukaki on samalaadse tegevusega olnud hõivatud juba aastaid. 
Pildil dr Loukaki koos oma koeraga, kelle nimi on Moussa (Habe)
Lesbose saarel leidsin loomakliiniku praktiliselt hotelli kõrvalt. Trügin sisse ja kohtun dr Mania Prodromou´ga, kes oli ostnud selle kliiniku mõned kuud tagasi. Oli jah hästi uus ja värskelt värvitud. Ooteruumis polnud veel kogu mööblitki, aga muidu on kenasti sisustatud ja tore. Dr Prodromou lubas mul pildistada, aga ei tahtnud ise pildi peale jääda. 
Küll sain ma pildi kliiniku kassist, kes olevat paar nädalat tagasi kliiniku ukse taha jäetud.
Ja kliinikusse saabunud patsiendist. Vaktsineerimisele toodud koer oli ärevil ja limpsis ühtelugu nina. Nii nagu patsiendid Eestiski. Ei ole need Kreeka koerad nii uimased ja ükskõiksed midagi.
Fotod: Silvia Toomet
