Dr Sereda, kes on Venemaa Praktiseerivate Loomaarstide Ühingu president, pärineb veterinaaride suguvõsast. Nii tema ema Lidia kui isa Vladimir olid loomaarstid. Ema oleks tahtnud küll humaanmeedikuks õppida, aga see polnud sõjajärgsetel rasketel aastatel võimalik. Veterinaaria Instituut oli üks kahest Moskva kõrgkoolist, kus tol ajal maksti stipendiumi. Ema unistuse on täitnud Sergei noorem vend, kes on pediaater. Tema poeg omakorda, nii nagu Sergei vanem poeg ja kaks õetütart, on aga loomaarst.

Sergei lõpetas Moskva Veterinaarakadeemia 1977. aastal. Pildil (vasakul) koos lõpupeoks valmistatud hernehirmutisega.

Uus arst uuel töökohal Moskva kliinikus. Kõik kuus ülejäänud arsti olid naised. Esimene töökoht oli tolle aja kohta korralik kliinik. Üsna uus, vaid viie aasta eest avatud. Kirurgia osakonnas oli isegi halotaaniga töötav inhalatsiooniaparaat, aga seda kasutati miskipärast harva. Dr Sereda mäletab siiani oma esimest patsienti - käpahaavaga dobermanni.

1978.a tehtud fotol eemaldatakse kassi suust võõrkeha. Püüame koos meenutada, kas tollases Nõukogude Liidus mingeid korralikke anesteesia preparaate ka leidus. Kassid said narkoosi nii Tallinnas kui Moskvas eetriga. Eetriga immutatud vatitups kilekotti ja kott kassile pähe. Kui tundus, et üldse enam ei hinga või oli vaja pea piirkonnas mingeid manipulatsioone teha (nagu käesoleval fotol) – kott peast ära ja kui patsient liiga üles ärkas ning püüdis laua pealt jalga lasta, siis kott pähe tagasi. Dr. Sereda mäletab, et aastal 1980 tuli uus preparaat – Rompuun. Tema oli siis Moskva olümpiamängude veterinaarkomitees (hoolitses hobuste eest) ja sai seetõttu kallihinnalise ravimi teisest tohtritest kiiremini enda käsutusse.

1980. aastast töötas Dr Sereda ka tsirkuses. Tol ajal oli niisugune asutus nagu «Союзгосцирк» (Riiklik tsirkuseliit), mis koordineeris kõigi tsirkuste tööd ja selle liidu kaudu suunati noor doktor Sereda vastavalt vajadusele ühte või teise tsirkusesse haigeid loomi ravima. Pildil oleva hobuse läbivaatus oli lihtne. Eksootilisemate loomadega oli aga peavalu kui palju. Keegi ei teadnud ju nende haigustest suurt midagi ja vastavaid raamatuid ka polnud. Tuli töö käigus õppida.

Aastatel 1982-1983 töötas dr Sereda aga loomaarstina hoopis Afganistanis. FAO (Food and Agriculture Organization of the United Nations) programmi raames tõrjuti selliseid tõsiseid nakkushaigusi nagu siberi katk ja kaamelite katk. Jalālābād´i, mis pole kaugel Pakistani piirist, ehitati isegi tänapäeva mõistes korralik kliinik, kus oli opisaal, bakterioloogia osakond, korralikud mikroskoobid jne. Peamised patsiendid olid lehmad ja lambad. Raviti ka Nõukogude armee koeri – miiniotsijaid. Kohalikud loomaarstid olid saanud hea hariduse, kes Inglismaal, kes Kabulis. Pildil on Afganistani loomaarstid, dr Sereda (prillidega), parasitoloog Jerevanist ja bakterioloog Volgogradist. Dr Sereda meenutab, et otsest sõjategevust ta lähedalt ei näinud, aga relva pidi kandma. Üks loomaarst olevat ka surma saanud.

Edasi tuli töö tsirkuses ja hiljem oma loomakliiniku rajamine Tsvetnoi bulvarile. Pildil annab televisioonile intervjuud „100 aastat dr. Aibolitti“ Dr Aibolit (eesti keeles Ai-valus) on Vene versioon dr Doolittle'st. Aiboliti jutustused on kirjutanud Kornei Tšukovski, kes kohtus oma kangelase prototüübi, juudi arsti dr Zemach Shabad´iga aastal 1912 Vilniuses. 2007. aastast on Vilniuses dr Shabadi monument.

Ka dr Seredal on tulnud oma elus küll ja küll Aibolitti mängida. Metsloomade ravimine ei ole kerge. Dr Sereda meenutab, et esimene mälestus elevandist pärineb kaheksandast klassist, kui tuldi tema isa juurde jutuga, et elevant on haigeks jäänud. Nooruke Serjoža oli siis kangesti uhke, et tema isa ravib elevanti.

Kui ta pidi hakkama aga ise elevantidega tegelema, siis sai aru, et ega see lihtne ei ole. No said näiteks seedehäired, sest neile anti liiga vähe oksi. Tuli siis anda tuhandeid söetablette ja vahepeal kõhtu auskulteerida (Kuulatlusuuring on haige uurimise meetod, mis seisneb patsiendi erinevatest kehapiirkondadest kostvate helide kuulamises. Toim.), kas seedetegevus toimub. Teine kord olid võõra tsirkuse elevandid ja nende loomaarst arvas, et anesteetikumi asemel võib ka grokki kasutada. Küll nad uimaseks jäävad. Sergei küll kõhkles, aga kolleeg oli veendunud, et piisava koguse alkoholiga saab elevandile ülevaatust teha küll. Piisav kogus oli õige mitu ämbrit. Elevandid uimaseks ei jäänud, purju aga küll. Ülevaatust teha ei saanud ja järgmisel päeval haises elevantide ruum sellise õudse pohmelli järele, et keegi ei saanud lähedalegi minna.

Pilt ahviga on küll armas, aga dr Sereda ütleb, et ahvidest häid lugusid ei ole. Nende päritolu on sageli teadmata ja neil on palju varjatud tõbesid. Nagu näiteks tuberkuloos. Aga ka selliseid, mida isegi ei osata uurida. Ahvi ei tohi endale lemmikloomaks võtta, sest temaga saab hakkama ainult selline inimene, kes temast piisavalt palju teab. Ahv võib ootamatult käituda. Kunagi oli tsirkusesse hooaja esimesele etendusele kutsutud kõik Moskva suuremad ülemused. Etteaste ahvidega läks aga lörri, sest ahvid tormasid nagu üks mees rahva sekka. Ei, mitte pahandust tegema, vaid sõpra tervitama. Selgus, et rahva hulgas istus tsirkuseteener, kes oli nende lemmik.

Sergei ja tema abikaasa Tatjana räägivad veel hulga lugusid tsirkuseartistidest patsientidest. Kuidas Tanja noore arstina saadeti krokodilli katkist varvast vaatama. Tagajala varvas asub küll õige mitu meetrit krokodilli peast eemal, aga sekund ja oligi krokodilli pea seal, kus enne saba ja vaene doktor ukse taga värisemas. Varvas sai õnneks ise terveks. Või lugu merelõvist, kellele tuli teha ultraheli, et tiinust diagnoosida (esimene professionaalne loomadele mõeldud ultraheliaparaat Venemaal), aga vastupidiselt minu arvamusele ei ole merelõvi sugugi südamlik nunnukene, vaid vihasena päris kole elukas. Seega tuli uuring teha läbi võrgu. Väike Marusja kuulab ema-isa juttu ja lisab säravil silmil oma kommentaare. Kas järgmine loomaarsti põlvkond sirgumas?

Sellekevadisel pildil on pressikonverents, kus (vasakult) näitleja Jevgeni Mironov (vürst Mõškin telefilmis „Idioot“, mis just jookseb ETV 2-s), dr Sereda, saatejuht ja produtsent Mihhail Širvindt ning näitleja ja režissöör Leonid Jermolnik võtavad sõna kodutute koerte kaitseks.

Meie jutt kaldub paratamatult kuulsuste ja nende lemmikloomade peale. Selgub, et endisel Nõkogude Liidu kaitseministril Ustinovil oli saksa lambakoer, aga Brežnevi tütrel Galinal puudlid. Alla Pugatšovaga tutvus dr Sereda 1985. aastal, kui ravis tema basseti Topiku katkust terveks. Hiljem on lauljannal olnud veel puudel ja dobermann.

Kuna olen näinud kliiniku seinal fotot dr Seredast ja Mick Jaggerist, siis küsin ka see on seotud kuidagi tsirkusega. Näiteks Nikulini tsirkuse aastase tuuritamisega Austraalias. Selgub aga, et pilt on tehtud Moskvas eelmise sajandi lõpul. Rolling Stones esines pealinnas ja Mick Jagger leidis väikese kodutu koera. Manager helistas kliinikusse ja palus looma üle vaadata ja paberid korda ajada. Seda ta ka sai. Autogrammi hinnaga.

Austraalia ringreisilt, mis kestis tõesti terve aasta ja kus dr Sereda ei jätnud juhust kasutamata, et külastada nii paljusid loomakliinikuid kui võimalik ja õppida nii palju uut, kui võimalik, läheb jutt Juri Nikulinile, kes olevat olnud maailma kõige südamlikum ja abivalmim inimene. Kui tema pole mingi palvega pöörduti, võttis kohe sealsamas telefonitoru, helistas, kuhu vaja ja alustas oma juttu alati ühtmoodi: „Tere, siin Juri Nikulin. Ma räägin teile anekdoodi“ ja siis esitas palve. Kahte anekdooti polnud vaja. Tema jaoks suletud uksi ei eksisteerinud.

Sergei ja tema pere suvitavad juba seitsmendat suve Saaremaal. Iga kord, kui kohtume, on nii palju rääkida. Nagu nüüdki. Oleme kolleegide Lea ja Jüri Hioväina koduaias juba mitmendat tundi. Päike on madalale laskunud, suvine soojus asendunud sügisõhtu jahedusega, meie kõhud on täis lesta, ahvenat ja linaskit, joome teed ja veel veeretame juttu, aga on ilmselge, et palju põnevaid lugusid jääb rääkimata. Pole midagi, tean, et varsti saan neid lugeda Sergei kohe-kohe ilmuvast raamatust.

Fotod: dr Sergei Sereda erakogu.