Loomaarsti reisipäevikud: Milline on kodutu looma elu Türgis?
Seiklused algavad juba lennujaamas. Selgub, et oleme Türki tulnud just Bayrami alguseks. Bayram on suur püha islamimaailmas ja kõik sõidavad risti-rästi, kes sugulastele külla, kes kodukohta, kes lihtsalt puhkama. See tähendab , et niigi hullumeelne Istanbuli liiklus on veelgi hullumeelsem. Tagatipuks on veel ka üks sildadest, mis ühendab linna Euroopa-poolset osa Aasia-poolsega, suletud. Euroopa-poole taksojuht vangutab pead ja kirtsutab nina näidates sellega, kui vastumeelne on talle Istanbuli teise otsa sõita, aga minu armsal kolleegil Gizem Taktakil õnnestub viimaks talle telefonis auk pähe rääkida. Asume teele, juht vaatab sõidu ajal telefonist jalgpalli ja meil on hirmust nii hing kui silmad kinni. Ühel hetkel läheb telefon mustaks ja jalgpalli fännide kisa lakkab, juht sõidab natuke aega rahulikult otse ja hakkab siis keerutama, tiirutama ja kõikvõimalikest kohtadest teed küsima. Jõuame külastada nii lillepoodi kui kohaliku marketit. Vahele telefonikõned Gizemile. Oleme sellest kõigest juba üsna roidunud ja ei saa midagi aru, kui auto korraga peatub ja juht meid välja kamandab. Kõnniteel seisab keegi võhivõõras mees, kes samuti annab märku, et me autost väljuksime. Ei tea, mida teha. Siis ilmub võõra kõrvale Gizemi naeratav nägu. Selgub, et tegemist on tema isaga, kes tuli just poest ja meile tütre poolt vastu kamandati. Päeva lõpetab vapustav õhtusöök.
Järgmisel hommikul lähen mina Gizemiga tööle. Hoolimata Bayramist algab tööpäev kell 10. Esimese tunni jooksul on palju tegemist: 2 halvatud kassi pissitada, koerad välja lasta, sööta ja joota statsionaaris olevaid patsiente ja kassihotelli külastajaid, koristada ja kasida. Haiged üle vaadata ja ravimeid anda. Katsun jõudumööda abiks olla.
Gizem usaldab mulle väikese nimetu kassipoja toitmise, kes ei söö juba 2 nädalat. Toidetakse süstlaga. Avan konservi ja katsetan kiisule toitu moka peale määrida. Hetke pärast hakkab ta mu näppu lutsima ja hammustama. Olen väga rahul ja uhke – saabus magic doctor Eestist.
Gizem paneb kassi nebulisatsioonipuuri, sest tal põeb ülemiste hingamisteede viirust.
Meie läheme vaatama aga kasse, kes on isolaatoris seenifektsiooni tõttu.
Praktiliselt kõik ööpäevaringselt sees olevad patsiendis on tänavalt korjatud/leitud õnnetukesed, kellele tuleb pärast terveksravimist kodu leida või siis nad raske südamega uuesti tänavale lahti lasta. Lahked inimesed annetavad raha nende ravimiseks ja hooldamiseks, aga nende rahakotid pole ka põhjatud.
Gizem toimetab kiirelt. Näib, et tal on iga liigutus läbi mõeldud.
Ja samal ajal on mõeldud ka sellele, et loomadel oleks hea ja mugav. Näiteks selline pehme ja vahva alusmatt.
Mulle avaldab väga head muljet see, kuidas ta väldib infektsioonide levikut kliinikus. Pesemine ja deso käivad ette ja taha. Ainult nii ilmselt saabki ühendada heategevuslikku veterinaariat kodutute loomade abistamiseks ning kliinikutööd omanikuga loomade ravimiseks. Selle kõige kõrvalt jõuab ta ka tegeleda asenduskodude leidmisega.
Kuna täna on Ülemaailmne Loomade Päev (4.okt.), siis justkui selle auks tullakse järele Bämbile, kes leiti tänavalt 21.07.14. täiesti karvutuna. Gizem ravis ta demodikoosist ja sarkoptoosist terveks ja nüüd on ta valmis oma päris koju minema.
Midagi ilusamat ei saa niisugusel päeval tahtagi. Oleks ka kõigil teistel samasugune saatus – äsja sööma hakanud mustal kassikesel, kelle ristisime Kiizumiizuks, tänavalt leitud koeral, kel oli pea haav ja kelle longe tähendas esijäseme murdu.
Tema sai Gizemi poolt lahase ja minult nime – Kutsu. Alandlikumat ja tänulikumat patsienti annab otsida, kui Kutsu.
Tänaseks on kahjuks teada, et Kiizumiizu suri kõigist jõupingutustest hoolimata ning Kutsu paranes kenasti, aga pidi minema taas tagasi tänavale ja Gizem pole temaga rohkem kohtunud. Selline on kodutu koera/kassi elu Türgis.
Gizemil jätkub tegemist õhtuni. Keeruline on lugu rõdult alla kukkunud kassiga. Röntgen näitab selgroomurdu roiete piirkonnas, prognoos on lootusetu ja kass ise Gizemi poolt antud valuvaigistitest hoolimata valudes, aga omanik ei kuula loomaarsti juttu ja tahab teda ravida. Võib-olla vaatab ta kahte Gizemi halvatud kassi, kes rõõmsalt mööda põrandat ringi lohisevad või akna all olevatel toolidel pikutavad ja arvab, et temagi kass võiks niiviisi edasi elada. Aga ta ei tea, et sellise kassi pidamine vajab 24 t ööpäevas hoolt ja tema kassi murd on oluliselt halvema lokalisatsiooniga ning prognoosiga ja antud hetkel on loom valudes, mida on väga keeruline leevendada. See on veterinaararsti elukutse pimedam pool, kui peame kaitsma loomi omanike eest ja sageli olema siinjuures jõuetud. Nagu nüüdki- omanik võtab kassi ja röntgenpildid ning läheb otsima arsti, kes tema kassi selgroo kokku lapiks. Vaene loom peab omaniku isekuse ja rumaluse tõttu veel piinlema. Ma arvan, et paljudes maades ähvardataks sellist omanikku loomakaitsega.
Halvatud kassid, kes elavad kliinikus.
Tööpäev on läbi. Teeme Gizemi ja tema ema Ayşın´iga kliiniku ees pildi mälestuseks meie ühisest tööpäevast ja läheme sööma.
Istanbuli Aasia pool, kus Gizem elab, on oluliselt odavam kui turistiderohke Euroopa osa. Sööme tohututes kogustest kohalikku kala ja krevette, maitseme rakit ja lõpetame Türgi kohviga. Seekord nägin oma lemmiklinna Istanbuli vaid õhtupimeduses.
