Postiljon kiikab üle aia ja näeb maja ees murul lebavat koeravolaskit, tema kõrval pingil istub aga vanataat.

Postiljon: ”Vabandust, ega teie koer ei hammusta?”

Taat: ”Ei, kindlasti mitte.”

Niipea kui postiljon õueväravast siseneb, kargab koer püsti ja hüppab talle urisedes säärde kinni.

”Kuulge, te ju ütlesite, et teie koer ei hammusta!”

”See ei olegi minu koer!”