Postiljon kiikab üle aia ja näeb maja ees murul lebavat koeravolaskit, tema kõrval pingil istub aga vanataat.
Postiljon: ”Vabandust, ega teie koer ei hammusta?”
Taat: ”Ei, kindlasti mitte.”
Niipea kui postiljon õueväravast siseneb, kargab koer püsti ja hüppab talle urisedes säärde kinni.
”Kuulge, te ju ütlesite, et teie koer ei hammusta!”
”See ei olegi minu koer!”