Raamatukatkend: Lucas ja koer Bella on südamesõbrad, kes liigutavad sind hingepõhjani


Raamatukatkend: Lucas ja koer Bella on südamesõbrad, kes liigutavad sind hingepõhjani
Raamat "Koera kodutee".Foto: Kirjastus Pegasus

Pegasuse kirjastuse poolt välja antud raamat "Koera kodutee" on ühteaegu südamlik ja humoorikas jutustus sellest, mis võiks toimuda ühe koera peas. See on haarav ja humoorikas lugu, mis räägib vankumatust truudusest ja võtab nii mõneski kohas silma märjaks. Kinodes jookseb praegu ka raamatu põhjal tehtud samanimeline film.

Me Lucasega muudkui mängisime ja mängisime. Talle meeldis öelda: „Aja oma asi ära.“ See tähendas, et kui me väljas olime, andis ta mulle vahel maiust, aga enamasti ei andnud. Ta armastas ka sõrmi suhu panna ja tuua kuuldavale kiledat, läbitungivat heli, mis mind esialgu hirmutas, aga siis sai sellest signaal, et ma peaksin tema juurde jooksma, mingit väikest suupistet saama, nii et mind tabas elevus iga kord, kui ta käe suu juurde tõstis.

Puur oli asi, mis mulle majas kõige vähem meeldis. Ema ja Lucas paistsid väga põnevil, kui seda eset mulle tutvustasid, aga see oli tehtud peenikestest, närimiskõlbmatutest metallvarbadest. Nad panid sinna sisse pehme padja ja õpetasid: „Mine oma puuri“, mis tähendas, et pidin sisse minema, padja peal lamama ja nemad andsid mulle maiust. Siis aga muutsid nad mängu, nad ütlesid: „Mine oma puuri“, andsid mulle maiust ja jätsid mu siis üksinda koju!

Puuris polnud peale padja midagi närida. Kui olin selle puruks rebinud (eriti hästi see ei maitsenud), tundsin end väga üksildaselt. Igatsesin nii väga Lucast, et haukusin kogu aja, kui teda ei olnud.
Lucas oli väga kurb, et mu terveks päevaks üksinda oli jätnud, kuigi mind tabas tema saabudes selline rõõmujoovastus, et tormasin mööda elutuba ringi, hüppasin mööblile, rullisin end mööda vaipa ja lakkusin ta nägu. Ta paistis õnnetu, et olin padjasisu laiali ajanud, aga mida muud sellega ikka teha? Lucas ise seda ei maitsnud ega teadnud, et see polnud sugugi isuäratav. Mina seda kindlasti süüa ei kavatsenud. „Mul on üks vana käterätt, võid selle puuri panna,“ ütles Ema. „Bella, sa ei tohi oma voodit katki rebida,“ ütles Lucas mulle. Liputasin saba.

Seotud lood:

„Võib-olla paneks talle teinekord palli puuri kaasa,“ täheldas Ema. Vaatasin talle ärevalt otsa. Pall? Seda sõna ma teadsin – pall oli kõige põnevam mänguasi, mis kodus leidus. See põrkas eemale, kui Lucas seda viskas, ma ajasin seda taga, püüdsin kinni ja tõin tagasi, et otsast peale hakata. Vahel võttis Lucas palli jalutuskäigule kaasa. Suurel avaral muruplatsil – pargis – lasi Lucas mu rihma otsast lahti ja viskas seda ikka ja jälle. Ma sain iga kord kätte. Mulle meeldis palli püüda ja tagasi tuua ja ka see meeldis, kui Lucas ütles, et olen tubli koer. Vahel oli pargis ka teisi koeri, kes püüdsid teisi palle ja teesklesid, et ei tahagi Lucase visatud palli püüda.

Lucas oli minu inimene. Ma ei tahtnud elult midagi rohkemat, kui iga päeva tema seltsis veeta. Noh, seda ja maiusi ka. „Aja oma asi ära,“ ütles ta. Maius! Siis aga: „Aja oma asi ära.“ Ja ei mingit maiust. See polnud suurem asi mäng.

Lõpuks taipasin, et „Aja oma asi ära“ tähendas kükitamist ja pissimist, mida olin hakanud eelistama õues teha. Kui me pargis olime ja Lucas mulle maiust andes ülimat rahulolu kiirgas, sain aru, mida „Aja oma asi ära“ tähendas. Läksime parki, ma ajasin oma asja ära, sain maiust ja Lucas oli nii elevil, et viskas palli niimoodi, et see põrkas sinna, kus lapsed mõnikord kiikedel mängisid. Olin otse palli taga ja püüdsin edumaad saada, kui pall plastliumäele põrkas ja selle tippu veeres, läksin järele, klammerdudes küüntega tuge otsides libedasse pinda. Pall veeres liumäe otsast edasi, nii hüppasin minagi alla ja püüdsin palli kinni, kui see oli vastu maad kukkunud ja uuesti mu lõugade kõrgusele põrganud.

„Bella!“ hüüdis Lucas. „Sa jooksid liumäest üles! Tubli koer, Bella!“ Lucas oli minuga rahul. Ta viis mu liumäe juurde. „Nii, too pall liumäelt ära, Bella!“ Mängisime seda mängu ikka ja jälle. Pall veeres mööda liumäge üles, ma hüppasin maha, püüdsin palli kinni ja viisin Lucasele. Vahel püüdsin palli teisel pool mäge juba õhust kinni, kohe kui see maast üles põrkas. Lucas naeris rõõmsalt, kui seda tegin.

Pärast andis ta mulle vett ja me viskasime murule siruli. Õhk oli jahe ja taevas säras ere päike. Panin pea Lucase jalgadele ja tema silitas mind. Iga kord, kui ta käsi peatus, nõudsin ninaga müksides lisa.

Loe veel

„Mul on nii kahju, et pean su tööle minnes maha jätma. Aga mu töö meeldib mulle. Mul on oma laud ka, aga selle taga pole ma peaaegu mitte kunagi. Enamasti jooksen mööda maja ringi ja aitan juhatajatel juhtumeid lahendada. See on põnev, aga ma tunnen sinust puudust, Bella.“ Mulle meeldis, kui ta mu nime ütles.

„Kas sa kuulsid Ema eile öösel ringi käimas? Ta ei maga jälle. Ma ei tea, mis teha, kui ta peaks tsüklisse sattuma. Jumal, kuidas ma tahan, et nad oskaksid ta terveks ravida.“ Lucas muutus kurvaks, seepärast ronisin ta rinnale. Sellest oli abi, ta hakkas naerma ja lükkas mu maha. „Bella, sa oled nii rumal koer!“

Lucasega koos olles olin alati õnnelik. Ma armastasin Ema, aga see, mida Lucase vastu tundsin, piinas nagu nälg ja tihti nägin uneski, et me olime koos, söötsime kasse või mängisime palli liumäele veeretamist.

Väljend „Lähen tööle“ mulle ei meeldinud, sest kui Lucas seda ütles, tähendas see, et ta jätab mind väga pikaks ajaks üksi. „Lähen tööle,“ ütles ta Emale ja jäin siis Emaga kahekesi. Ma ei osanud ette kujutada, miks ta pidi tööle minema. Kas ma polnud siis tubli koer?

Ema mängis minuga päeval ja viis rihma otsas lühikestele jalutuskäikudele, aga kasse toitmas ja pargis me ei käinud. Ma tajusin Lucase kojutulekut, kui „Lähen tööle“ lõppes. Isegi tema lõhna tundmata teadsin, et ta kõnnib mööda tänavat kodu poole, läksin ukse juurde ja istusin teda ootama. Kui tundsin, et ta on päris lähedal, hakkasin saba liputama ja hetk hiljem kuulsin kõnniteel Lucase samme.

„Ma ei tea, kuidas, aga Bella tajub su kojutulekut,“ ütles Ema Lucasele. „Ta läheb ukse juurde ja hakkab niutsuma.“ „Ilmselt on mu graafiku meelde jätnud.“ „Kullake, sul endalgi pole oma graafik peas. Tuled iga päev ise ajal. Ei, tal on kuues meel.“

„Bella, Denveri koer-sensitiiv,“ nentis Lucas. Vaatasin tema poole, aga polnud vähimatki märki, et mu nime ütlemisega kaasneks mõni maius.

Foto: Kirjastus Pegasus

Ameerika kirjaniku W. Bruce Cameroni „Koera kodutee“ on südamlikult jutustatud haarav ja helge lugu vankumatust truudusest ja lõputust pühendumisest inimese ja tema lemmiklooma vahel. Cameron on ka ise suur koerasõber ja -pidaja ning tema raamatud heidavad pilgu koerte sisemaailma. Tema varasemate teoste hulka kuuluvad eesti lugejatelegi tuttavad hinnatud menukid „Koera elu mõte“ ja selle järg „Koera teekond“.