Pilte vaadati kogu perega ja lapselapsele hakkas koer niivõrd meeldima, et otsustatigi talle varjupaika järele sõita. Siit ka Volli soovitus varjupaiga inimestele: tehke kiisudest-kutsudest võimalikult häid, huvitavaid ja ilusaid pilte. See aitab neil rutem uut kodu leida.

Volli, näita antenni!

Sirje tunnistab muheldes, et koer on ikka vahva välimusega küll. Tunda on, et ka teised pereliikmed arvavad täpselt sedasama ja et välimus mängis Volli valimisel üsna tähtsat rolli.

“Ta on selline taksi sorti koer, aga hästi kikkis kõrvad,” võtab Sirje koera välimuse paari sõnaga kokku. Jalad on küll lühikesed, aga samas piisavalt pikad, et kolm valget sokki ja üks põlvik ära mahuksid.

Kõige tähtsam pidavat olema ikkagi Volli valge sabaots. See meeldib kõigile. Ilmselt läheduses teist nii vahvat koera ei olegi. Isegi naaber käib külla tulles Volliga juttu puhumas ja naerab, et sellel koeral on valge sabaots nagu antenn püsti.

Mineviku varjud meid ei sega

Volli on kolmeaastane koer, seega nii mõndagi elus näinud ja kogenud. Nagu arvata oli, ilmusid juba esimesel kuul välja mõned mineviku varjud, mille põhjust ei tea keegi.

Sirjet minevik väga ei sega. Ta arvab, et heal koeral võibki paar krutskit küljes olla. Kuigi natuke mõjutavad need kogu pere elu ka, aga ainult natuke.

Vollile ei meeldi, kui inimesed kodust ära lähevad. “Kui keegi hakkab ära minema, siis ta hakkab karjuma,” kirjeldab Sirje lihtsate sõnadega ilmset üksindusärevust.

Tegelikult on uues kodus asjad palju paremini kui varem. Volli ei pea enam üksi koju jääma, alati on talle seltsiks teine vanem koer.

Teine asi, mis Vollile üldse ei meeldi, on kepp. Ärge lootke, et tema selle järele jookseb ja tagasi toob. Koer hakkab kepiga kätt nähes nii ägedalt haukuma, et igasugune mängutuju kaob ära.

Õnneks õunad aitasid. Kui Volli koju jõudis, olid õunad veel maas. “Lapsed siis proovisid, kas Volli õuna toob tagasi? Tõi küll,” meenutab Sirje rõõmsalt. “Ja mitte niisama õuna, vaid täpselt sama õuna otsis üles ja tõi tagasi!”

Kuiv plats ja kõrge vaatepunkt

Vollil on korralik kuut ja ta on sellega väga rahul, nii et tuppa ta eriti ei kipu.

“On siin olnud kordi, kui mõtlesime, et toome ta tuppa ja uurime asja. Aga ei, toast ikka kohe paneb välja,” meenutab Sirje esimesi katseid uue koeraga lähemat sõprust sobitada.

Volli valvurioskused on ammu järele proovitud, need on tal tip-top. Parema ülevaate saamiseks seab koer end tihti sisse mõne kõrgema koha peal. Heaks vaatluspostiks sobib paraja jämedusega puupakk. Sobivalt tagumiku järgi ja piisavalt kõrge, et elul silma peal hoida.

“Ta näeb sealt ilusasti maantee peale ka ära, kui keegi inimene kaugelt tuleb,” selgitab Sirje koera eelistusi.

Kui head valvurit võis Vollist oodatagi, siis tema märja-kartus tuli perele täieliku üllatusena.

“Ega ta eriti märja sees käia ei taha. Vihmaga on ta ikka kuudis,” räägib Sirje muiates. Tema poolest võibki see mõistatuseks jääda, miks Volli ei taha oma jalgu märjaks teha. Ju ta hoiab oma valgeid sokke.

Vollil on veel üks hea omadus, ta oskab sisukalt haukuda. Tähendab aga see seda, et Sirje kuuleb juba haukumise järgi ära, kes parajasti tulemas on.

“No kui ikka lapselaps tuleb, siis on hoopis teine hääl,” ütleb Sirje. Siis haugub Volli suurest rõõmust, sest just lapselaps viib ta kõige pikematele jalutuskäikudele. Ja jalutada Vollile meeldib. Mis siis, et seda saab teha ainult nädalavahetustel.