Veidrusi minevikust: uskumatud näited selle kohta, kuidas keskajal loomade ja putukate üle kohut peeti

Saa teada, millise kuriteo eest kästi lehetäidel kolme päeva jooksul linnast lahkuda
Veidrusi minevikust: uskumatud näited selle kohta, kuidas keskajal loomade ja putukate üle kohut peeti
Foto: Pixabay

Kaasaja inimestele tunduvad keskaegsed kombed veidrad ja naljakad ning pole ka ime, sest keskaja inimene laskus kohati äärmustesse, mis paneb mõtlema, et neil pidi küll palju vaba aega käepärast olema. Üheks selliseks äärmusesse kalduvaks tegevuseks oli kohtupidamine loomade üle.

Kuna keskaegne inimene oli oma loomult äärmiselt ebausklik, siis lisaks inimestele tavatseti vastutusele võtta ka loomi. Veidral kombel olid kohtupidamised loomade ja putukate üle tollal väga populaarsed. Lisaks kassidele ja koertele peeti kohut ka putukate üle. Nii sattus süüdistavate sekka aeg-ajalt mõni kärbeski, kaan või lehetäi.

Peale hooajaliselt aset leidvate rändtirtsude rünnakut põldudele, leidsid aset ka kohtuprotsessid rändtirtsude üle. Sama saatus tabas ka viljaga maiustanud hiiri. Eksite, kui arvate, et tegemist oli niisama naljaka, inimesi lõbustava vaatemänguga. Aset leidnud protsessidel kaasati koguni kohtunikke ja advokaate. Näiteks peeti Lausanne'is kohut lehetäide üle, kellele esitati kohtukutse kirikukellade valju helistamisega ning tõsiusklik linnarahvas luges kolm korda meieisapalvet. Nagu arvata võiski, siis lehetäid ise kohtupinki ei ilmunud, mistõttu arutelu pidi toimuma tagaselja. Lõplik kohtuotsus kõlas karmilt: lehetäid kuulutati saatana käsilasteks ja neil kästi linnast kolme päeva jooksul kaduda. Kuna lehetäidel endal polnud kohtuotsusest aimugi, ei kadunud nad loomulikult kusagile. Ja nii leidsidki sellised protsessid aset korduvalt.

Seotud lood:

VEEL LUGEMIST: Miks Lääne-Euroopas keskajal kasse taga kiusati?

Kui juba lehetäid said oma osa, siis võite ette kujutada, kui tihti kaevati kohtusse koduloomi. Nii sai üks eesel karistada selle eest, et julges juurviljaaias salatilehtedega maiustada. Karistus oli karm: eesel pidi ühe kõrva loovutama.

Näiteks koer, kes hammustas pahaaimamatut möödujat, sai ühepäevase vanglakaristuse. Kõige enam kannatasid aga kassid. Nemad sobisid saatana käsilasteks juba oma öise eluviisi tõttu. Peale selle olid neil rohekalt läikivad silmad, mis tegid neist nõiduslikud loomad. Sellepärast õiendasid kassidega arveid kõik, kes vähegi viitsisid - kirik, kohus ja rahvasumm. Erinevates Euroopa osades toimusid kasside avalikud hukkamised. Näiteks püüti neid kinni ja heideti kõrgetest tornidest alla. Selle tegevuse tulemusena vähenes 16. sajandiks kasside arvukus kriitilise piirini ning üha julgemalt võtsid maad rotid. Rottide usina leviku tagajärjel tekkis omakorda tohutu katkuepideemia, mille tulemusena suri pea pool Euroopa elanikkonnast. Katkuepideemia viis aga rahva mõtted mujale ning kassid unustati mõneks ajaks.

Kasside arvukus aga tasapisi suurenes ning nad asusid rottide levikut piirama. Aga mida tegid tänamatud inimesed? Niipea kui katkuoht oli möödas, algas kasside tagakiusamine otsast peale.

16. sajandil hävitasid rotid ja hiired Burgundia viljatagavarad. Tulemuseks oli nälg. Vanal äraproovitud kombe kohaselt kutsuti närilised kohtu ette ja kuulutatakse välja käsk: närilistel tuleb lahkuda kolme päeva jooksul.

Kohtupidamine loomade üle kestis kuni 18. sajandini. 1740. aastal oli teadaolevaks viimaseks kohtualuseks lehm, kes sai karistuseks surmanuhtluse.

Allikas: Kulturologia.ru