Kokkuvõtlikult küsib Turovski - kelleks peavad loomad teistest liikidest loomi, kellega nad on eluliselt seotud?

Vastus on lihtne - miks me arvame, et loomad kedagi üldse kellekski peavad? Aga sellepärast, et me oleme inimesed. Meie olemuses on loovus väga oluliselt just keelelises ja sõnalises valdkonnas, üheks liigi tunnuseks. Peame asju nimetama. Hetkel võime arvata, et teistel liikidel seda muret ei ole.

Kui loom kohtab teist looma, õigemini kui loom hakkab tajuma ärritajaid, millel on märgiline mõju, hakkab ta ilmselt samaaegselt otsima oma liigile vihjavaid märke ja teiste talle eluliselt tähtsate liikide märke.

Vastavalt individuaalsele temperamendile, kogemustele ja ka motivatsiooni omapärale, katsetab sellises olukorras olev loom suhtlemisvõtetega, väljastab liigile vastavaid väga kindlaid märke: kutsub mängima, samas hoiatab agressiivsuse eest või märgistab mõnd kivi või kändu.

Mida see loom aga ei tee, ta ei näita teisele loomale näpuga ja ei hüüa: "Sina oled see või teine elukas!"

Täispikka lugu loe ajakirja Psühholoogia Sinule mainumbris.