Vabatahtlik loomade eutaneerimisest varjupaigas: Ärge uskuge sotsiaalmeedias levivaid postitusi. Tõde on hoopis mujal!

Umbes kuu aega tagasi ringles sotsiaalmeedias kiri, mis kirjeldas valuliselt loomade kurba saatust Venemaa varjupaikades. Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaiga vabatahtlik Hanna on sellele kirjale andnud vabatahtlike tööd ja tegevust kajastavas blogis omapoolse selgituse neile loomasõpradele, kes kardavad, et ka Eesti varjupaigad tegutsevad kui lemmikloomade tapamajad. Järgnevas loos toomegi teine ühe vabatahtlikuna tegutseva noore isikliku arvamuse sellel teemal.

Täna puudutan väga valusat teemat. Üht kõige valusamat, millega varjupaikadel tuleb paraku rinda pista. See on teema, millest inimesed tihtipeale ei taha õigesti aru saada ja keeravad selle millekski, mis peaks olema keelatud, mida ei tohi iial teha ja mis on üldistatult kõigi lemmikloomade suhtes alatu ja mille pärast on varjupaikadel sageli halb maine. Jah, täna võtan ette halastussurma ehk eutanaasia teema.

Ma loodan see postitus jõuab eelkõige nendeni, kes eelmisel kuul jagasid usinalt sotsiaalmeedias ringlenud kirja ühe Venemaa loomade varjupaiga juhataja üliemotsionaalsest teatest, mis lõpuks ka meediasse jõudis.

Seal kirjutati muuhulgas, et koerad tunnevad nn surmalõhna juba enne seda, kui nad kliinikusse hukkamisprotseduurile viiakse; kuidas kõik, kes on 72 tundi varjupaigas olnud "tapetakse" nii, et nende viimased minutid on täis hirmu ja rabelemist, sest mürgisüst tehakse otse käpa sisse, nii et verd lendab ja kuidas eutanaasia läbi surevad loomad ainuüksi sel põhjusel, et nad on kasvõi korra aevastanud.

Loo põhifookus oli, et inimesed enne mõtleksid enne, kui looma võtavad ja ei loovutaks lemmikloomi nii kergekäeliselt varjupaika. Kuid soovin välja tuua, et antud loos oli juttu loomade kohtlemisest, mida Eesti varjupaikades ei rakendata, mis ei vasta siinsetele seadustele ega varjupaikade tegevusele. Tundub, et tegelikult ei saa tuhanded inimesed aru, kuidas asjad tegelikult on ja miks nad just nii on.

Oleks vaja vaid ühest lihtsast asjast aru saada: Varjupaikade MTÜ varjupaigad ei taha eutaneerida loomi lihtsalt eutaneerimise pärast, sellepärast, et saaks lahti. Mõni koguni arvab, et saame eutaneerimise eest rikastumiseks raha. Need on otsused, mis tulevad pärast kaalumist, pärast veendumist, et loom on kas edasiseks kooseluks inimesega ohtlik või loomale on maapealne elu tema äärmise asotsiaalsuse/metsikuse või väga halva ja pöördumatu tervisliku seisundi tõttu suurem piin, kui humaansel viisil suremine.

Kasse, keda saabub meile kordades rohkem kui koeri ning enamus neist kipuvad olema metsikud, eutaneeritakse ka rohkem. Need ei ole kassid, kes istuvad tagasihoidlikult puuri tagumises nurgas ja vahel ka sisisevad - neid käsitletakse kui kergelt asotsiaalseid ja nad jäävad elama. Siinkohal võrdub metsik kass kassiga, kes kähiseb hoolega, sülitab, teeb oma puuri puhastamise võimatuks ning kelle käitumine ja olek ei parane. Metsik on kass, kes ei tunne karantiini ajal kordagi midagi muud, kui hirmust tingitud agressiivsust ja ebamugavust - see on loom, kes ei ole varem tunda saanud inimolevuse head poolt ning seega ta käitub nagu oleks inimene tundmatu vaenlane. Eks tema pilgu läbi vaadatuna see nii ongi.

Vahepeal tuletan meelde, et kasside karantiiniperiood on 14 päeva. See tähendab, et kaks nädalat elavad kõik kassid teistest kassidest eraldatuna kahekorruselistes puurides, mida koristatakse iga päev. Neil on ees söök ja puhas joogivesi ning isiklik liivakast ja magamisase. Alles pärast seda perioodi selgub, kas nende olek lubab neile protseduure teostada ning vabapidamistubadesse uut kodu otsima asuda või mitte.

Loomale, kes aga tunneb ja väljendab agressiivsust ka pärast kaht nädalat selle käe vastu, kes teda toidab, on sageli eutanaasia ainuõige otsus, sest hirmus ja stressis elamine pole elu. Võib-olla pärast mitmeid kuid kestvat teraapiat oleks mõningane paranemine mõne isendi puhul ehk ka võimalik, kuid varjupaiga tingimustes sellist asja ette võtta ei saa – keskkond pole selleks sobilik; sest ühele kassile pole meil võimalik pühendada nii palju tähelepanu; sellist ruumi, et areng saaks olema nähtav ning hoiukodusid metsikutele kassidele rehabilitatisooniks sisuliselt ei olegi.

Üksindusteraapiat on mõnel korral tehtud ja sellel on olnud nii häid kui halbu tulemusi. Kuid seda saabki teha vaid siis, kui taastusravimaja üks boks neljast on vaba, kuid seda juhtub paraku harva.

Kui keegi muidugi tahab metsikute kasside taltsutajaks hakata, siis ega keegi kätt ette pane: Hoopis vastupidi – see oleks lahkesti tervitatav.

Üks liik eutaneeritavatest kassidest on FI-viirust (see on kasside AIDS) kandvad kassid, sest nende võime võidelda varjupaigakeskkonnas levivate muude viirustega on tänu immuunsuspuudulikkusele madal ja neid peaks hoidma teistest kassidest eraldatult puuris.

Pikaaegne isolatsioon ning puurispidamine on looma suhtes julm. Selliste loomade ülalpidamine on väga kulukas nii varjupaigale kui ka uutele kodudele. FIV-positiivsed kassid ei tohi minna kunagi õue ega puutuda kokku tervete kassidega.

Aga kergem on ikka näpuga näidata, et miks ei ole hoiukodusid, miks paneme magama, miks, miks, miks... Aga sellepärast, et kord oli inimene, kes viskas oma kassi koos omaniku enda hooletuse tõttu tekkinud poegadega välja, poegi aga tekkis ajaga juurde ja kujutage ette, et selliselt toimivaid inimesi on sadu. On veel neid, kes arvavad, et kui toidavad kodu juurde ilmunud kassi, siis teevad nad tingimata hästi ja õigesti, kuigi seadusest tulenevalt tähendab looma regulaarne toitmine muuseas seda, et loom kuulub teile. See tähendab, et peate tema eest hoolitsema sarnaselt endale sihilikult kassi võtnud inimesele - tagama vajadusel loomale arstiabi, vaktsineerima teda Eestis kohustusliku marutaudi-vastase vaktsiiniga ja vastutama tema eest.

Seega, kui te ei soovi seda kassi, on teie kohustus helistada maapiirkonnas elades valda, linnas aga varjupaika. Enamikes valdades toimetatakse loom varjupaika, kus ei oota teda ilmtingimata eutnaasia nagu sageli arvatakse. Teda võib oodata hoopis vana omanik, kes elab paar kvartalit eemal ja teda otsinud on. Sellisel juhul, kui kass on metsik või on kassiaidsis võib rakenduda eutanaasia, kuid on ka võimalus, et teda võib oodata ka imetore uus pere. Kõik variandid on võimalikud.

Kuid kassi hoovis toites, võtmata ta päriselt endale, on tegelikult looma suhtes julm, kuigi inimestele tundub kassi toitmine heasüdamliku teona. Veelgi hullem, kui looma toidetakse vaid alguses, kuid siis kui ilmneb, et kassike on tiine või on tal kuskil kuurinurgas juba ka pojad, varjupaika helistada ja kogu kupatus alles siis meile loovutada on ettenägematu ja mõtlematu inimese tegu. Palun tegutsege mõistlikult. Kui võõras kass tuleb hoovi, siis teatage sinna kuhu vaja (vald või varjupaik). Kui soovite looma endale, teades, et ta on pikalt ümbruskonnas hulkunud, siis kodustage ta - toitke, jootke, käige kliinikus visiitidel ja linnapiirkonnas hoidke teda nagu tõeline omanik! Nii lihtne see ongi!

Ja veel - palun steriliseerige ja kastreerige oma lemmikuid soovimatute järglaste vältimiseks! Sel väga humaansel viisil loomalt sigimisvõime ära võtmisel on igavene toime. Tuletan meelde, et ka isane kass toodab poegi, sest mitte ükski pesakond ei saa puhtast õhust emase kassi kõhtu tekkida. Ka varjupaik pakub steriliseerimise ja kastreerimise teenust soodsa hinnaga just sellepärast, et võimalus jõuaks massideni.

Emase kassi steriliseerimine maksab 25 eurot, isase kastreerimine aga 15 eurot ja seda ainult juhul, kui kassil on kiip. Kui kassil pole varasemast kiipi, siis varjupaik paneb selle kümne lisaeuro eest. Kasse, kelle omanikud ei ole kiibi paigaldamisega nõus, operatsioonile ei võeta. Kuid ka kiibitud looma operatsiooni hind on valdavalt poole väiksem kui kliinikute hinnad. See võimalus ongi loodud kõikidele Pärnumaa ja Pärnu linna kassiomanikele, seejuures mõeldes ka neile inimestele, kes poole kõrgema hinna korral looma ravimist plaani ei võtaks.

Siiani olen pühendanud read kassidele ja neid puudutavale. Nüüd aga pöörame pilgu koertele. Julgelt võib väita, et 95% koertest, kes Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaika satuvad, saavad uue võimaluse. Nad saavad üles poputatud, ravitud, steriliseeritud/kastreeritud, neile saavad tehtud ka muud protseduurid ning nad omandavad vabatahtlike abil ka rihma otsas jalutamise oskuse, õpivad olema sotsiaalsed ning tihti saavad selgeks ka põhikäsklused. Aga neist kodu otsivatest isenditest räägime siin ja seal kogu aeg, niiet keskenduks sellele ülejäänud viiele protsendile, kes leiavad oma lõpu läbi eutanaasia.

Minu nelja varjupaigas tegutsetud vabatahtliku aasta jooksul ei ole mitte ühtegi sotsiaalset ja toredat koera magama pandud. See on fakt. Kuid eutanaasiat on ka koerte puhul siiski rakendatud. Põhjused on sarnased, mis kassidegi puhul. Kas koer on agressiivne, ta on pöördumatult haige, haiguste kombinatsioon on ravimatu või kannatab ta sügavas stressiseisundis ning ei tunne oma elust mingit rõõmu. Varjupaikade MTÜ kodulehel on eutnaasiat selgitavas tekstis ka kirjas, et ruumipuuduse tõttu koeri vähemalt Pärnus magama pandud ei ole. Oleme mahutanud tippaegadel ka 60 looma 26-le loomale mõeldud boksidesse. Koeri on elanud spetsiaalselt ümberkorraldatud vannitoas kui ka laoruumis. Hädaga on otsitud hoiukodusid või on koeri peetud muidu üldkasutatavas jooksuaedikus. On saadud hakkama, kui eutanaasia pole põhjendatud.

Kuidas käib eutanaasia?

Ei mingit rabelemist ega krampides viimaseid hingetõmbeid. Võib-olla oli see nii aastakümneid tagasi, aga mina seda aega ei tea. Loom, kelle kohta tuleb otsus, viiakse enne veterinaari poolt sügavasse narkoosi ning alles peale veendumist, et loom on nn unes, tehakse veel üks süst, mis peatab looma elutegevuse. Ta ei tunne midagi, sest on sügavas-sügavas unes. Ta lahkub rahus. Meie varjupaigas pannakse selleks puhuks veterinaarruumis põlema ka küünal ja lastakse lahkunud loomal seal teatud aeg olla, et hing saaks väljuda. Edasi pannakse keha külmikusse. Kui külmikud täituvad, viiakse kehad Väike-Maarja loomakäitlusjaama. Matta suvalisse kohta ei tohi ning muud võimalust korjuste tarbeks praktiliselt polegi.

Eutanaasiaprotseduur toimub nii, et ruumis on vaid veterinaar ning vahel ka tema abiline. Olen ise viibinud juhuslikult kõrval kolmel korral ja see tunne, et kohe-kohe on viimased hingetõmbed, on jäle, tekivad külmavärinad ja silmad valguvad iseenesest vett täis. Surm, ükskõik milline, pole kunagi tore või positiivne. Vähemalt mitte siinses kultuuriruumis ja sellistes tingimustses. See ei ole asi, mida keegi tahab teha. Ka varjupaik ei taha seda teha, aga vahel peab.

Täna on see päev kus räägin ära oma loo. Ma olen seda siin-seal korraks maininud, et midagi sellist on juhtunud, kuid otsast lõpuni on see lugu jäänud jutustamata ning siiani püsinud lukus. Tänase teema alla sobib ta aga selgitavaks näiteks kui valatult. See lugu lõppes koerale, kellega ma ise tegelesin, eutanaasiaga.

On 2012. aasta oktoober. Olen olnud vabatahtlik natuke üle aasta. Pärnu varjupaigas on talgupäev. Inimesed sigivad-sagivad bokside juures, et vanade ja maasse vajunud kuutide alla kõrgenduseks euroalused panna. Korraga kasitakse kaht boksi - seega koerad, kes seal elavad, tuleb viia jalutama või jooksuaedikusse. Annan koeri jalutamiseks ja jään ise hoovile, et vajadusel loomi boksidesse tagasi paigutada, sest koertega jalutama tulnud inimesed ei pruugi märgata, et sulgeda tuleb ka bokside alumised ketid. Mõned koerad oskavad end lahti murda, kui need sulgemata jätta.

Ja ongi jäänud viimased kaks boksi. Päev on olnud pikk, enamik inimesi maiustavad eemal saiakestega, mõned teevad korda veel viimaseid bokse või uudistavad territooriumil.

Ühe koera panen ise aedikusse ja teise võtan vaba inimese puudumisel endaga jalutama. Tema on Sammi. Sammi on meil olnud juba pool aastat. Ta on suurt kasvu kollakas koer, igati sõbralik ja tore. Läheme jalutustiirule ja kui saabume, pole tema boks ikka valmis. Jääme koos hooldajaga platsi keskele boksi kordasaamist ootama, koera pea on hooldaja süles ja hooldaja sügab seda rahulikult. Keegi viipab eemalt, et boks on valmis. Hooldaja palub mul veel minuti-paar oodata, sest söögi-ja jooginõu vajavad sättimist.

Järsku läheb tempokal sammul üks laps mööda ja Sammi üritab äkitselt talle järele joosta. Ta ei saa minna kaugemale kui kolm meetrit, mis on jalutusrihma ulatus. Seejärel pöördub Sammi minu poole, vaatab mulle otsa ja hakkab lõrisema. Mitte rohkem kui kaks sekundit ja juba ongi tema hambad minu vasakus käes. Edasine möödub kui aegluubis. Sammi pureb mu vasakut küünarvart. Ma ei julge kohmetusest midagi teha, üritan ise hakkama saada, keegi vist ei märka ka. Vasakust laseb lahti ja lööb seejärel hambad paremasse kätte. Hüüan hooldaja nime, mille peale ka koer ehmub, kuid hüppab siis uuesti vasakusse küünarvarde. Karjun uuesti. Äkki näen, et kõik vaatavad minu poole. Tollane varjupaiga juhataja jookseb kontori poolt linguga. Hooldaja on ka kohal ja üritab kaelarihmast kinni saada, kuid Sammi märkab seda, see ärritab teda veelgi enam ja hooldaja jätab koera rahule. Üks talguline - meesterahvas - saab lõpuks Sammi kaelarihmast kinni ja tõstab teda sellisel viisil, et see blokeerib kõik koera edasised võimalused agressiivsust väljedada.

Mina hingeldan ja kõnnin kahe tuima ja valutava käega kontori poole. Kisun ettevaatlikult nii palju riideid pealt ära, kui võimalik. Ma ei nuta, kuid pisarad voolavad ja ma hingeldan. Juhataja nõustab, et võiksin seebiga haavu puhastada, kuid esimene pilk riidetükita käsivarrele teeb asja selgeks – pehme kude paistab - siin on õmblusi vaja. Võtan end kokku ja mõtlen, et erakorralise meditsiini osakonnas küsitakse ju dokumenti ja visiiditasu tuleb ka maksta. Rahakott kaasa ja minekut! Autosõidu ajal on mõtted sellel, miks see juhtus, kas ma tegin midagi valesti? Ei teinud ju?!?! Aga mis teda ärritas? Varem ei ole ju midagi sellist olnud! Sammi on meil juba pool aastat varjupaigas olnud ja ma olen temaga ometigi tegelenud!

Pärast tund aega ooteruumis ootamist saan õmblused kätte. Vasakul käel üheksa, paremal kolm. Muidugi on palju väikesemaid haavu ja muljumiskohti. Käsivarred valutavad ja tulitavad. Igaks juhuks saadetakse mind röntgenisse, sest ma tunnen, et pole võimeline vasemat kätt üldse mingis suunas keerama, kuid õnneks on käsi patoloogiata. Juhataja viib mu koju. Teel koju mõtlen, et tööd vabatahtlikuna varjupaigas ma ikka pooleli ei jäta. Ütlen selle ka kõvasti juhatajale välja.

Nii lõppes päev, mis sai Sammile saatuslikuks. Selliste käsivartega pidin veetma pikki päevi.