Atsi lugu: armastus ja hoolivus ei lase raskel haigusel võitu saada
Koera on läbi aegade tituleeritud inimese suurimaks sõbraks. Siinkohal ei tähenda see sugugi, et ülejäänud lemmikloomad oleksid vähem sõbrad, aga juba R. Kiplingi lasteraamatus „Kass, kes kõndis omapead“, tõestas kõikidest metsikutest loomadest just Koer, et ta on inimesele lojaalne, juhtugu mis tahes. Tihtipeale küsitakse, kas ollakse kassi- või koerainimene ja viimane on just niisugune, kel lemmikloomaks alati olnud koer ning kui oma neljajalgse sõbraga koosolemise aeg saab ühele poole, ei kujuta elu enam ilma koerata ette.
Nii ongi Aigi (46) ja Vello (55) peres praegusel hetkel neljas truu kaaslane, aprillis kaheaastaseks saav inglise buldogipoiss, passijärgselt britilikult Harrison, koduringis tuntud muheda maarjamaise nimega Ats, millele sekundeerivad Atsu ja Matsu ja titena ka näiteks Pissubeebi, sest eks ikka vahel juhtus, et ilmus loiguke sinna-tänna, kuhu kodukorra-eeskirjade järgi ei oleks pidanud ilmuma.
Nässus näoga südametevõitja
Eelnevatel aegadel on neil perekeskselt haukuvaid sõbrakesi olnud kolm ja nagu Atsugi, valdavalt „nässus näoga“ tõust, ehk siis kaks bokserit ja bordoo dogi. Eelmiste sõprade elud on katkestanud kuri saatus – üks neist lahkus teistele jahimaadele suhkruhaiguse tagajärjel, teise murdis maha halastamatu vähktõbi ja kolmandale sai saatuslikuks ebaõnnestunud operatsioon.
Kuivõrd Aigil-Vellol järelkasv kodukatuse alt välja lennanud, siis eriti seetõttu tundsid mõlemad silmarõõmustavast lisaseltsilisest puudust ning hakatigi selle mõttega maad kuulama. Ja ehkki algul peeti plaani pakkuda kodu bernhardiinikutsule, otsustati korteritingimusi arvestades siiski mõne vähemtoeka tegelinski kasuks ja nõnda pereisa tolle toreda voldilise buldogipõnni internetiavarustest leidiski. Aigi algul tema vaimustust ei jaganud, sest olgu et ka senised neljajalgsed sõbrad iseloomulikult lömmis ilmega talle otsa olid vaadanud, tundus pildilt vastu vaatava võimaliku potentsiaalse pereliikme nägu siiski liiga ehmatavalt „mõlkis“ olevat ja nii Aigi kallile kaasale esimese hooga teataski, et kui ta sellisega koju tuleb, siis jäävad mõlemad ukse taha.
Ent see „ähvardus“ sai sootuks uue sisu, kui mindi Põlvamaale kutsikat oma silmaga üle kaema ja nähes seal voldilist viuksuvat mütsakut, mis lähemal silmitsemisel osutus üheksaliikmeliseks kuuvanuseks kutsubeebipereks, oli Aigi süda hoobilt võidetud. Lausa niivõrd nunnud olid nad, et valikul tekkis absoluutne otsustusvõimetus. Aigi utsitas neid kõndima ja pani testimise mõttes kordamööda abikaasalegi sülle, et milline tunduks kõige enam enda oma, ent see tegi olukorra veelgi keerulisemaks – testi tulemuseks oli mehe arvamus, et tegelikult võiks ikka hoopis kõik võtta. Lõpuks siiski langes kaalukauss sisetunde põhjal kahe kutsika kasuks, kellest üks kuu aja pärast koju toodigi. Nimevalik tuli koju jõudes aga justkui iseenesest. Kui algselt mõeldi, et välismaist päritolu koerasaksale ehk ei passi eestimaist nime panna, siis miks mitte kasutada olemasolevat pisut lühemalt - Harri (ehk siis inglasliku hääldusega Härri). Aga ei tundunud see siiski õige olevat, sest vaatamata udupeenele briti päriolule oli uus pereliige väljanägemiselt maarjamaiselt matsakas masajalg. Kuna ta sõna otseses mõttes ka astus „mats-mats-mats“, siis nii saigi temast ühel hetkel lihtsalt Ats.
Nüüdseks kulub kogu pere armastus jäägitult Atsukesele. Aigi sõnul on toosama teda algul pildilt ehmatanud koeranägu niivõrd arukas ja väljendusrohke, et loomaga rääkides tunduvat, et too mõistab iga sõna ja kui ta vähegi saaks ise sõnakese sekka poetada, siis tõenäoliselt kuuleks temalt valdavalt intelligentset juttu. Ka isepäisust Atsul jagub ja seegi kuulub perenaise sõnul ainult plusside nimistusse, sest talle on alati meeldinud koerte hulgas justnimelt raskema iseloomuga isendid.
Atsuke on olnud Aigi sõnul algusest peale sellise hoiakuga, et ta saabus justnimelt Koju. Ehkki koeramamma ju silmapiirilt kadunud, ei ta virisenud ega pillinud ka esimestel päevadel. Ja ühest küljest oli muidugi Atsu jaoks tegemist lausvedamisega, sest pereisa, olles haige käega operatsioonijärjekorra ootuses kodune, sai üksiti olla kolmel esimesel kutsika elukuul „lapsehoolduspuhkusel“, nii et õnneliku lapsepõlve algstaadium oli Atsul garanteeritud. Suisa nii, et kui Aigi tööl olles helistas, kuis kojujäänutel läheb, vastas mees telefonile sosistades, kuna lapsuke tegevat just lõunauinakut. Nii et igavust ei tundnud Atsu hetkekski – kui ta just ei põõnanud, siis mängiti temaga igal võimalusel. Vahel jäädi ka kahekesi vaibale külg-külje kõrval tuttu ja kui peremees ärkas, olevat käinud kikivarvukil, et mitte häirida pisikest põõnutavat voldihunnikut. Ja kui teisel nädalal pidi pererahvas ta olude sunnil tunnikeseks üksi jätma, oldi terve äraoleku aja suisa paanikas, et „laps üksi kodus“ ja kuis see koeratitt nüüd omapäi küll hakkama saab. Sellisel kolmekuisel kussutamisel oli boonusena veelgi üks positiivne tulemus - kuna pereisa nii mõnelgi korral ohkas, et ikka päris raske on olla täiskohaga titekantseldaja, siis võib loota, et nüüd on üks meesinimene jälle rohkem, kes mõistab lapsehoolduspuhkusel olevaid emmesid, et polegi see lust ja lillepidu.:)
Oma tuba, oma luba
Usutavasti panevad Atsi elutingimused kadestama nii mõnegi kahejalgse, sest tema käsutuses on ööpäevaringselt terve korter ja vähe sellest - suisa personaalne tuba, mõõtudelt suurem, kui pererahva magamistuba. Tema residentsi sisustuseks on mõistagi eelkõige muhe tudupesa, millel kõrgem äär, sest Atsule meeldib pikutamiseks poos, mis võimaldab lõuga pisut kõrgemal hoida. Ja kui Aigi sõnul ükski nende senistest koertest pole kunagi spets-magamisaset aktsepteerinud, siis Atsu tunneb end seal kui oma kuningriigis. Lisaks on toa sisustuselemendiks ka sügavalt isiklik tugitool ning lugematu hulk mänguasju.
Kui piuksuvad lelud tekitavad pigem umbusaldust, siis karvastega on sootuks soojemad suhted ja nendega tuuseldatakse väsimatult ringi ning õhtuti, kui pererahvas teleka ees, tassitakse neid ükshaaval sinna kamandaval ilmel, et „Noh, hakake nüüd kohe mängima minuga“. Ja kui ta tähelepanuvajadust ilmutab, siis tähelepanu ta sajaprotsendiliselt ka saab, enamasti topeltki. Aigi sõnul on mängimise-müramise suhe kujunenud nii, et Vellol on Atsuga suuremalt jaolt sellised jõu- ja rassimisnumbrid, ühesõnaga meestemängud, Aigi pärusmaaks rohkem nunnutamine-kussutamine, nii et Atsu jaoks jagub mängulusti seinast seina.
Mänguasjadest iseenesest eriline lemmik on Atsul aga üks pehme lammas, kes lisaks niisama väntsutamisele on ka asendamatu kaisuloom, kes tuttu minnes pesakesse kaasa võetakse ja siis teda lutsutatakse, kuni uni peale tuleb. Arusaadavalt ei mõju selline igapäevane nätsutamine mänguasjale just tervistavalt, nii et seda on kordi siit-sealt lappides remonditud, aga oma lemmikust loobuma pole Atsu nõus miski hinna eest.
Nüüdseks on Atsu muidugi sunnitud olema päevasel ajal siiski üksi kodus, aga et need olemised tal sugugi kurvalt ei kulge ja ta nukral ilmel terve päev ei põõna, näitab see, et õhtuti on väga sageli mängukannid oma toast diivani ette teisaldatud, et kui pererahvas tuleb, saab aega viitmata kohe nemad ka mängukampa võtta.
Ja kui siis välisuks käib, pole rõõmul otsa ega äärt. Kuivõrd on juba teada, et kohe järgneb ka õueminek, oodatakse kannatlikult niikaua, kuni perenaine riided vahetab ja kui juba koduste õueriiete selgaajamiseks läheb, hüpatakse ja kareldakse väga ühemõttelise kärsitusega, et kähku nüüd talle ka traksid selga ja minekut. Jalutuskäikude tarvis on kasutusel toredad punased traksid, sest kaelarihma panemine pole tema iseäralikult voltis kaela tõttu eriti võimalik.
Linnuvaatleja argipäev ja varjudemäng
Õues on kahtlemata igal ajal tore, sest seal sebivad inimesed-loomad-linnud kõik on uudistamist väärt. Aga iseäranis sulelised on kujunenud Atsu silmis märkimisväärseteks uudishimuobjektideks - ta lihtsalt potsatab oma totsakad tagapalged maha ja jääb ennastunustavalt tiivulisi vahtima, vahet pole, kas need siis parajasti lendavad või kõnnivad – väsimatule linnuvaatlejale pakub huvi nende mistahes tegevus. Ja kui tuppa ei peaks minema, võiks ta Aigi sõnul ühes paigas istudes ilmselt teostada linnu-uuringuid tundide kaupa. Tema istmiku kohta on Vello arvamust avaldanud et see jätab mulje, justkui vanad lössis dressipüksid oleks alla vajunud ja ainult saba hoiab neid veel üleval.
Ainus, mis lindudelt tähelepanu kõrvale suudab juhtida, on päikese poolt heidetavad varjud ja pillatavad täpikesed, ühesõnaga selline kodukootud varjudemäng, mis on üdini meelierutav. Ja Atsu õnneks on peremehel olnud niipalju taipamist, et pilviste päevade tarvis on muretsenud sellise viguri, kust saab liikvele lasta vilkuva lasertäpi, mille järgi siis teinekord jookse end vaat et hulluks peast.
Karvaste või vähemkarvaste neljajalgsetega on Atsul üdini sõbralik suhe. Naaberkorteris elab näiteks üks naksakas rakats, kellega tore õues trehvata ja Aigi maakodus elava piraka krantsiga olevat samuti südantsoojendavad suhted – too suisa ootavat, millal Atsu saab mahti läbi astuda. Ka kasse ei pea Atsu kaugeltki mitte põlisvaenlasteks, vaid nende juurde jookseb ta alati sõbralikult, heatahtesaadikuna, seda enam, et valusaid kriipivaid kogemusi nende küünte läbi pole kogeda tulnud. Või just sõbralikkusest tingituna polegi sellist kurba kogemust, võib ka niipidi olla.
Õues tehakse ära tiir ka hommikul ja suisa korda kaks - kohe pere ärkamisjärgselt ja siis teine peale hommikulauast tõusmist. Ja sageli ka mõned lisareidid, kui puhkepäeviti tulevad naabrilapsed lunima, kas Atsu õue tohiks tulla. Ja nii minnaksegi kolmandale-neljandalegi ringile, Aigi ise ka, sest oma silmatera siiski naabrilastega üksi õue ei söanda lubada.
Aga no lapsed on Atsu meelest ühed absoluutselt vahvad tegelased, nii õues kui toas. Aigi-Vello pisikese neljakäpukil kulgeva lapselapsega pandi selle märgiks suisa ninad musitamiseks kokku. Ja kui see tilluke musisõber kuskil nutuhäält juhtub tegema, on Atsu arusaamist mööda ilmselgelt vaja hädalisele appi joosta. Sama on ka vahel telekast kostva lapsenutuga – siis Atsu takseerib ärevalt ekraani ja tunneb vajadust abikäppa ulatama minna. Ise ta toas haukuma ei kipu sugugi, ainult vahel harva, kui naabrimeest kuuleb trepist üles minemas, aga see on ka pigem siis, kui mingi seitsmenda meelega tajub minejat pisut svipsis olevat.
Süüü-ga mu selga!
Kuivõrd just Aigi on kujunenud koeraga olulisemaks tegelejaks, siis toas olles ei taha Atsu teda hetkekski silmist lasta, vantsitakse perenaise sabas, kui too läheb kuhu iganes. Muuhulgas toimub ka näiteks hammastepesu Atsu valvsa pilgu all ja Aigi duši all olles ei tule kõne allagi, et dušikardin täielikult kinni tõmmatakse - sinna peab jääma pragu, kust Atsu saab aeg-ajalt kontrolliva silma peale visata, et kõik ikka kombes on.
Vannimõnude vastu pole tal endalgi sugugi midagi, aga seda protseduuri siiski ülearu sageli ette ei võeta, vältimaks liigset nahakuivatamist. Aga duši alt tulles on muidugi eriti mõnus, kui sind käterätiga pealaest sabaotsani kuivaks nühitakse, sest see tähendab üksiti ju ka sügamist, mis oi-oi, kuidas meeldib. Ja kammiminegi samal põhimõttel on väga teretulnud. Seda enam, et enda türgidiivanlikku kere eripära silmas pidades ise soovi korral sügada ju ei õnnestu, käpad lihtsalt ei ulata. Ja nii käiaksegi alatihti kahejalgseilt sügamist nõutamas. Õues saab seda toimingut ka ilma vahendajateta sooritada, kuivõrd teadupärast kasvavad seal puud, milliste kareda koore vastu saab end väga tõhusalt kratsida, lihtsalt kõnnid ümber puu ja õõtsutades sügad ennast. Aigi ütlebki, et see on selline lõbus vaatepilt, kuis Atsu nagu väike notsu endal sel moel kihelust leevendab, vaid rahulolev ruigamine olevat üldpildist puudu. Ja kui õuest naastes on käpakesed porised, teab Atsu täpselt, mis toiming on kohustuslik – marsitakse dušinurka ja seiratakse nõudlikul ilmel, et no: „Papud puhtaks!“
Otseselt mingit trikitamist ja nipitamist Atsule eriti õpetatud ei ole, lihtsalt pole vajalikuks peetud käsu peale sitsimist-istumist-astumist sättida. Ja selsamal põhjusel pole ka vaatamata tõupaberite olemasolule väisatud koertenäitusi, see on loomakesele liialt ruineeriv. Seda enam, et Aigi meelest on igapäevane kindel rütm ja rutiin Atsule olulised, muudatused talle väga ei meeldi. Seda näitab ka asjaolu, et Ats justkui tunneks kella – õhtuti, kui töölt tullakse, on Atsu juba akna peal vastu vaatamas, aga kui pererahvas mõnel päeval jõuab varasemal kellaajal, siis tatsatakse oma pesast unise näoga esikusse vastu. Sama on ka, kui vahel hiljem ametipostile minnakse, siis tundub Atsu nagu hämmingus olevat ja kärsituks muutuvat, et miks juba uksest välja ei astuta.
Söögipoolise suhtes Ats pirtsakust ei ilmuta, vitsutab meelsasti spetskrõbuskeid ja -konserve. Küll aga on vägagi mokkamööda ka hakkliha ja eriline lemmik toores maks, vahet pole, kas siis sea- või muu looma. Aga päris pöördesse, otsekui rõngasse ajas kord saadud metsseamaks – amps alla neelatud, läinud silmad suureks-suureks ja terve kerega anti märku, et ollakse uue sellise suutäie nimel ilmselt valmis loobuma isegi oma kaisulambast.
Ka pahanduste mõttes on Atsu olnud üks äraütlemata pai poiss, Aigile ei meenu kutsikast Atsu poolt ühtki hammastega ümberdisainitud paput ega muud majapidamises leiduvat. Küll aga hakkas mõne kuu eest ilmnema teatav närimisvajadus – tema kikude läbi kaotas nii mõnigi jalanõu kaubandusliku välimuse. Riielda Ats aga sellise tembu eest siiski ei saanud, sest Aigi arvates pole loom süüdi, kuivõrd on inimesel ju ometi alati võimalus oma asjad niiviisi ära panna, et loom nendeni ei ulatu. Ja polevat Atsuke ülepea ainsatki korda oma elu jooksul riielda saanud. Paputeema puhul piisas sellest, kui Aigi võtnud lihtsalt jalanõu kätte, vaadanud Atsule otsa ja öelnud, et nii ei tohi. Loom saanud sellest suurepärast aru – oma voldilist peput püsti ajades pannud pea käppade vahele vastu põrandat ja palunud nõnda andeks. Aigi on seda meelt, et koeraga tuleb hästi palju rääkida, sest niiviisi hakkab too kõigest järjest enam ja enam aru saama. Seda enam, et jalatsitele hambakeskse lähenemise tagamaad olevat tagantjärele mõeldes hoopiski teised.
Varesele valu, harakale haigus
Nimelt on Aigi hakanud arvama, et taoline närimine langeb kokku haigushoogudega, mis muidu nii elurõõmsat ja heatahtlikku loomakest aeg-ajalt vaevavad. Kui läinud aasta novembris hakkasid ilmnema esimesed märgid Atsu haigestumisest, siis just samal perioodil jalanõude närimine aset leidiski ja tagantjärgi tarkusena tundub, et seal võib olla mingi seos.
Nimelt on selgunud, et Atsu põeb koerte epilepsiat ehk langetõbe. See pole küll koerte puhul üliharuldane haigus, aga siiski ilmnemisel väga ootamatu. Eriti, kui pole olnud varem aimugi, et loomi selline tõbi kimbutada võib ja seetõttu ei saa sugugi aru, miks su loomake ühel hetkel krampides maas tõmbleb. Esimene ehmatus on totaalne ja seal kõrval abituna seistes tunned, et annaks ükskõik mida, et see südantlõikav vaatepilt lõpeks.
Aigi-Vello said esimest korda miniehmatuse siis, kui toona aasta ja seitsmekuune Atsu tuli ööhakul oma pesast pererahva voodisse, tiirutas seal ringi ja kõndis edasi-tagasi üle nende. See oli rohkem kui kummaline käitumine ja kui ta siis põrandale hüppas, algasidki tõmblused. Need toimusid mõne sekundi vältel ja nii arvatigi, et ta voodist maha mütsatades lõi end õnnetul kombel ära, mistõttu hetkeks jäi hing kinni.
Ent kui too intsident hakkas juba ununema, tuli kahe nädala pärast loomakesele peale selline hoog, mis ei jätnud kahtlustele enam ruumi - midagi on nende nunnukesega väga valesti. Ja sama „stsenaariumi“ järgi nagu tol korral, on toimunud ka kõik edasised korrad - koer hakkab suuga nätsutama, peaga tõmblema, mingil hetkel ta kukub ja kõik käpakesed hakkavad õhus käima, terve kere aeg-ajalt tõmbub sirgeks ning suust tuleb vahtu. Selline pilt kestab umbes minuti. See mõjub ka pelgalt kirjeldamisel väga hirmutavalt, seega on raske ettegi kujutada, mida tunneb lemmikloomaomanik, kui tema armas loom niiviisi piinleb. Seda enam, et algul ju ei tea põhjuseid ega oska mitte ühelgi moel oma kullakest aidata ning sekundid tunduvad tundidena.
Sel korral helistati kohemaid loomatohtrile, kes kirjelduse järgi pakkus, et tegemist võib olla epilepsiaga ning palus hakata jälgima koera käitumist ning pidama täpset päevikut, kui sageli ja kui pikalt kestavad hood jms, et siis on võimalik määrata ka vastavalt vajalik ravi. Atsul hoiti nüüdsest topelt-tähelepanuga silm peal ja kõik tundus juba korras olevat, kui taas täpselt kahe nädala möödudes kordus samasugune minutine hoog. Sellest ta kenasti küll toibus, ent kahjuks asi sellega ei lõppenud – kole vaatepilt hakkas korduma, algul oli viietunnine vahe, siis kolmene ja lõpuks käis hoog iga tunni tagant. Siis oli joonelt arsti juurde minek, Atsult võeti vajalikud proovid ja määrati ravimid. Algul kuu aega saadi hakkama ühe tableti manustamisega päevas, sellest oli abi niivõrd, et Atsu hakkas küll mingil hetkel värisema, aga krampideni asi ei jõudnud ja tekkis lootus, et ravi on kandnud vilja. Kahjuks osutus see kergendus ennatlikuks, sest mõne aja pärast ilmnes taas tõsisem hoog, mistõttu saab Atsuke nüüd ühe tableti hommikul ja teise õhtul. Ja, ptüi-ptüi-ptüi, jõulukuu teisest poolest kuni praeguseni pole enam noid hirmsaid hetki tulnud läbi elada.
Aigi on nüüdseks internetist uurides teada saanud, et seda tõugu koeral kahjuks kipubki epilepsia kujunema, kuivõrd buldogile iseloomulik kuklaehitus seda soosib. Ta räägib omast kogemusest, et kui loomakesel parajasti hoog peal, on mõistlik teda mitte puutuda. Kui toimub sellest toibumine, võiks võrdluseks ehk tuua raske trenni läbi teinud inimese, kel lihased pillikeelena pinges. Peale toibumist kõnnib Atsu justkui sihitult ringi, pilk eemalolev ja hajali ning kogu ümbrus näib talle võõras tunduvat. Kestab see toibumine umbes tunnikest pool. Nii enne kui peale hoogu aga on ta rõõmus ja elevil nagu üks tubli kutsu ikka, kes ise õnneks ilmselt ei aimagi, kui palju nende haigushoogude hetkedel tema pererahva südamesse muret ja valu võib mahtuda. Hea, et ei aima, sest muidu hakkaks ka tema pisike truu koerasüda valutama.
Aga ilma muretsemisteta me võib-olla ei teakski, kui väga kedagi armastame. Igatahes Atsu on üks õnnelik kutsa, kel elu nagu lill ja et oleks edaspidi veelgi rohkem lill, võiks talle siinkohal saladuskatte all sosistada – peremees Vello peab juba mõnda aega plaani, et kui neil juba Ats on, siis ehk peaks üks sama masti Mats ka kodus ringi müttama. Ja siis lisaks sellele, et mängukaaslane igapäevaselt võtta, kogeks Ats ja Mats teineteisega tõtt vaadates „nässus näoga peegelpildist“ siirast äratundmisrõõmu.
