Varjupaigast päriskoju jõudnud Terri lugu: hüljatud linnakoera põnev elu maal
Kõige olulisema karvase oma elus leidsin ma Tallinna loomade varjupaigast. Tema nimi on Gerlin ja ta on minu perenaine. Varjupaika sattusin ma Koplist koos oma õega, kui olime vaid kuuvanused. Ma võisin tollal ju veel titt olla, aga oma perenaise tundsin kohe ära.
Gerlin küsis küll tol päeval näha mu õde, kelle esimene vasak käpp on valge, aga mina oma parema valge käpaga siblisin vahele ja jooksin talle otse sülle. Selles ruumis oli teisigi inimlasi, aga mina teadsin kohe, et just Gerlin on minu oma. Natuke on mul oma õest muidugi kahju, aga koer peab ikka ise enda ja oma perenaise eest seisma.
Nüüd elan juba mõnda aega koos Gerlini, Ulvari, Nöpsu, kastitäie veeloomade ja suure rohusööjast neljajalgsega. Viimase nimi on Monsu ja ta elab ühes tallis meist natuke eemal. Ta tõesti sööb päevast päeva rohtu, ma ei valeta. Ükskord ma jälgisin teda karjamaal pool tundi – ei sülitanud rohtu kordagi välja ja tundus, et talle isegi maitseb. Maailm on täis nii kummalisi olendeid! Minule ja Nöpsule maitsevad küll krõbinad ja kont, me oleme ikkagi normaalsed koerad.
Oma krõbinaid jagan ma Nöpsuga hea meelega, aga kondi peab ta küll ise leidma, seda ma nii naljalt ära ei anna. Ma tegelikult natuke kardan Nöpsut, sest ta pole päris tavaline koer. Tal on pikad kõrvad ja ta liigub kuidagi kentsakalt hüpeldes, võib-olla just sellepärast kutsub Gerlin teda mõnikord hellitavalt kääbusküülikuks.
Olen üldiselt väga heasüdamlik ja tolerantne kõikide loomade vastu, aga ka minul on omad vaenlased. Ma ei talu silmaotsaski neid kõrendeid, kellel jalgade asemel on kaks ratast all. Selles on kohe midagi kahtlast ja igaks juhuks hirmutan ma nad oma haukumisega alati meie aiast eemale. Las veerevad kuskil mujal. Teised loomad, kes mulle just ei sümpatiseeri, on need punaste pikkade jalgadega ja valgete sulgedega linnulaadsed, kes tihti meie aia taga kogunevad ja väidetavalt väikesi inimesi peredesse toovad. Sarnase välimusega hallid linnulaadsed, keda Gerlin nimetab sookurgedeks, mind ei häiri. Mul on selleks oma head põhjused, aga neid tean ainult mina.
Ma võiksin oma põnevast elust ja selles figureerivatest kentsakatest loomadest rääkima jäädagi, aga nüüd on mul vaja trenni minna. Ma käin koos Gerliniga kuulekustrennis ja isegi võistlustel oleme juba osalenud. Kõige paremini oskan ma hüpata, igast asendist, igalt poolt üle, läbi ja peale.
Erinevalt rohusööjast Monsust, kes nagu ma olen märganud, eelistab hüpata ainult üle takistuste. Mina hüppan rõõmust ka niisama õhku. Eriti siis, kui Gerlin ratsasaapad jalga paneb ja me koos talli hakkame minema.
Gerlin hüüab, ma pean nüüd tõesti jooksma!
Kojujõudnu: ühe aasta ja kaheksa kuune koerapreili Terri
Millal: 03.02.2014
Kust: Tallinna loomade varjupaigast (algselt Koplist)
Kuhu: Gerlini ja Ulvari koju
Amet: pereliige
Eestis on hetkel ligi 2500 varjupaiga looma, kellel ei ole oma kodu ega hoolivat omanikku. „Jõudsin koju“ Facebooki lehekülje eesmärk on näidata läbi reaalsete lugude, kuidas varjupaikadest ja hoiukodudest võetud või tänavalt leitud loomadest on saanud kõige paremad, ustavamad ja siiramad kaaslased!
See lehekülg annab ka professionaalset nõu, kuidas leida varjupaigast just endale kõige sobilikum kaaslane ning kuidas aidata, kui märkad tänaval hulkuvat looma.
Kui meil õnnestub nende lugude abil veenda kasvõi paari inimest minema varjupaika, et endale sealt sõber leida, siis on see leht meie silmis täitnud oma eesmärgi.
Kersti Kalberg, Triin Tohver
