Värvikas lugu: omapärane ja seiklushimuline kodukass, kes perenaise luku taha jättis
Hugo on kümneaastane kass, kes lõbustab oma pere põnevate seiklustega igapäevaselt. Ta ei ole peent tõugu ega ka erilise välimusega, kuid tema omapära seisneb selles, et ta on oma tegemistes väga tark ja edukas.
Hugo on kümneaastane kass, kes saabus meie juurde kasside varjupaigast, kui ta kolmekuune oli. Ta on väga tark kass. Näiteks oskab ta kõiki uksi iseseisvalt lahti teha, inimesega peitust mängida, mööda kõrgeid kappe hüpata ja kummalistes kohtades väga efektiivselt puhata. Tema seikluste nimekiri on aastate jooksul päris pikaks kujunenud, kuid räägin mõnest humoorikamast juhtumist.
Kuidas kass mind ukse taha jättis ja ma Lukuabi kutsuma pidin
Hugo oskab kõiki uksi lahti teha. Ei ole vahet, kas tegemist on välisukse, rõduukse või kapi/garderoobi lükandustega – igal juhul teeb ta uksed lahti, kui need just lukus ei ole. Lukustamisega on üldse selline lugu, et ta saab aru, kas välisuks pannakse lukku või mitte. Juhul kui keegi unustab seda teha, läheb ta lingile hüppama, et just siis õue saada, kui tema seda soovib. Kui aga uks lukku pannakse, siis pole ju mõtet proovima ja energiat raiskama minna. Kõik on alati läbimõeldud ja planeeritud. Oluline, et ei peaks ühtegi üleliigset liigutust tegema. Vahel mõtlen, et oleks mul omal selline planeerimisvõime. Tänu sellele suurepärasele oskusele tema juba nälga ei jää. Kui juhtub, et toidukauss on poole päeva pealt tühjaks saanud, siis tavaliselt koju tulles avastame, et kapiuks on lahti tõmmatud, krõbuskipakk välja kistud ja puruks näritud.
2009. aasta suvel juhtus aga hoopis selline lugu, et Hugo pani mind õue luku taha. Nimelt läksin ilusa ilmaga aeda peenraid rohima ja väljusin terrassiukse kaudu. Toimetasin aias ja kui ühel hetkel tekkis soov tuppa tagasi minna, ei saanud ma enam uksest sisse. Keegi oli toas ukselingi alla vajutanud. See keegi oli muidugi kass Hugo. Tal on komme hüpata ukselingi külge ja rippuda nagu ahvipärdik seal otsas nii kaua, kuni uks lahti vajub. Too uks läks aga lukku. Seejärel kontrollisin kõik sissepääsud üle, lootes leida mõnd lukustamata ust või akent. Kõik olid turvaliselt lukus ja kinni. Loomulikult polnud mul kaasas ei telefoni ega võtmeid. Jäi ainult loota, et naaber on kodus ja saan telefoni kasutada, et Lukuabi appi kutsuda. Õnneks oli naaber kodus ja poole tunni pärast oli Lukuabi kohal. Hugo ettevõtmine läks korralikult maksma, samuti sai Lukuabi kõhutäie naerda. Pärast seda juhtumit kannan aeda minnes alati majavõtit ja telefoni kaasas. Nii nagu Hugo mõtleb kõik käigud ette, pean seda ka mina tegema. Vastasel juhul ei tea kunagi, millega see lõppeda võib.
Vahel võivad asjad nihu minna ehk Hugo järjekordne seiklus viiekordse maja katusel
Kui sa oled siiamaani lugenud, siis tead juba, et Hugo on väga nutikas ja ta armastab keerukaid väljakutseid. Ükskord juhtus aga nii, et Hugo tegi vale otsuse ja temaga juhtus õnnetus. See juhtus, kui ta veel noor ja väheste kogemustega oli. Tol ajal elasime viiekordses kortermajas ja meie korter oligi viimasel korrusel. Selles korteris oli ventilatsiooniluuk, kust lai toru maja katusele viis. Vot selle luugi kaudu käis Hugo korduvalt viiekordse maja katusel seiklemas. Siiani ei ole täpselt teada, kuidas ta mööda ventilatsioonitoru üles ronida suutis, kuid mitu korda juhtus nii, et kui töölt tulin, oli kass kadunud. Mõne aja pärast tuli Hugo üleni tolmuse ja mustana tagasi. Kuna selline iseseisev seiklemine kõrge maja katusel võis loomale ohtlik olla, lasin ma ehitajal luugi kõvasti kinni panna. Muidugi sai ka ehitaja kõhutäie naerda. Kontrollisin luugi ka ise üle, et veenduda selle tugevuses. Ühel päeval juhtus aga nii, et kui ma töölt koju tulin, oli ventilatsiooniluuk lahti kistud ja kassi ei paistnud kuskilt. Kuidas ta küll ise selle luugi lahti sai?
Kui poole tunni pärast kassi ikka veel näha polnud, aimas süda halba. Ronisin trepikoja kaudu maja katusele kassi otsima. Esimese asjana kontrollisin luuki, mis meie korterisse viib. Aga Hugot ei olnud seal. Üpris kummaline ja ärev tunne oli nii kõrgel katusel liikuda ning süda värises kassi pärast. Lõpuks kostis kaugelt kassi kaeblik karje ja hakkasin heli poole liikuma. Leidsin Hugo maja teisest otsast, teise ventilatsioonišahti seest. Ju ta mõtles, et laiendab oma territooriumi, aga sattus hoopis õnnetusse. Sellel šahtil olid peenikesed raudtorud ees ja kass oli sinna vahele kinni jäänud. Proovisin ise kassi kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Kutsusin päästeameti. Õnneks olid päästjad väga sõbralikud ja abivalmid ning kassi päästeoperatsioon õnnestus küllaltki kiiresti.
Hugo seiklust mainiti hiljem ka päästeameti kokkuvõttes. Aastakokkuvõte tõestab kenasti, kui seikluslikud loomad need kassid ikka on. Põhja-Eesti päästekeskuse pressiesindaja Kirill Teiteri teatel on Tallinna päästjad saanud 40 kassidega seotud päästmiskutset. 25 kassi oli kuhugi kinni jäänud, näiteks akna vahele või ventilatsioonišahti, üks peadpidi isegi konservipurki. Üheksa kassi toodi puu otsast alla ja kuut kassi tuli automootori seadmete vahelt välja tirida.
Seiklustel on vahel ka kurvad tagajärjed. Katusel mürgeldamise tagajärg oli murtud reieluu. Ega see loomaarsti juures käimine mingi lõbus tegevus ole. Enamasti on see kassile üpris stressirikas ettevõtmine, kuid Hugo on õnneks väga rahulik kass ja saab arstidega hästi läbi. Seetõttu läks reieluu ravimine üsna kiirelt ja suuremate tagasilöökideta.
Mine tea, ehk sai aru, et tasub rahulikult end ravida lasta. Paranemine on oluline, sest siis saab jälle järgmisi krutskeid katsetada. Valus oli see kogemus aga küll. Ebaõnnestumisi ikka juhtub, aga ega siis sellepärast ei jää uued krutskid tegemata. Tuleb lihtsalt oma kogemustest õppida ja järgmine kord targemalt tegutseda.
Hugo jaoks on elu nagu seiklus
Igatahes aasta pärast seda, kui ta õnnetult ventilatsioonišahti kinni jäi, hüppas ta Pärnus suvituskorteri ukse ise lahti. Seejärel hüppas ta naabrite korteri ukse lahti ja jalutas sinna sisse. Hugo jäi oma teoga vahele siis, kui ta naabrite köögis kaalutlevalt hoogu võttis, et taas ventilatsioonišahti hüpata. Elu on seiklus!
Kuigi Hugo seiklused on meile aeg-ajalt päris palju muret valmistanud ja mõnel korral ka kulukaks kujunenud, arvan, et ta on meile nii mõneski asjas suureks eeskujuks. Eelkõige oma võimekuses jääda igas olukorras rahulikuks, samuti oma järjepidevuses. Iga kass on omal kombel tark ja eriline. Tuleb ainult tahta seda märgata, sest meil, inimestel, on võimalus loomadelt palju kasulikku õppida, kui me seda soovime.
