Liigutav lugu: koera adopteerinud nooruk oli lemmikust juba loobumas, kui ta avastas kirja koera eelmiselt omanikult - see muutis kõike
Kui vaatasin suurt musta labradori, kes oma aedikus lebas, öeldi mulle, et ta nimi on Reggie. Varjupaik oli puhas ja sealsed töötajad väga sõbralikud. Olin kõigest kuus kuud selles piirkonnas elanud, aga kuhu ma selles väikeses ülikoolilinnas ka ei läinud, olid inimesed väga vastutulelikud ja avatud. Kõik lehvitasid, kui neist tänaval möödusin.
Hoolimata külalislahkusest tundsin ma, et midagi oli valesti. Üritasin oma uut elu sisse seada, kuid tundsin, et midagi puudu ja mõtlesin, et koera võtmine ei teeks paha, siis oleks mul vähemalt keegi, kellega rääkida. Olin kohalikes uudistes Reggie kuulutust märganud. Varjupaika koera vaatama minnes öeldi mulle, et Reggie vastu olid teisedki huvi tundnud, kuid teda vaatama tulles, polevat ükski neist olnud „labradori inimene“, mida see ka ei tähendaks. Mina nende arvates siis ilmselt olin. Sain Reggie koos kotitäie talle kuulunud asjadega ja viisin ta koju. Kotis olid koerale kuulunud magamisase, kotitäis mänguasju, mis olid peaaegu kõik tutt-uued tennisepallid, ta sööginõud ja pitseeritud kirjake koera endiselt omanikult.
Olles Reggie'ga esimesed päevad veetnud, tundus mulle küll, et varjupaik oli minu suhtes eksinud. Sest teate mida – koju jõudes selgus, et me ei saanud Reggie’ga kuigi hästi läbi. Nägime kaks nädalat kõvasti vaeva (varjupaigast öeldi mulle, et pean talle just niipalju uue koduga kohanemiseks aega andma). Võib-olla oli asi selles, et mina üritasin samuti kohaneda. Võib-olla olime me omavahel liiga sarnased.
Mingil põhjusel sattusid kõik tema asjad (välja arvatud tennisepallid – ta keeldus kuhu tahes minemast, ilma kahe pallita suus) minu lahtipakkimata kastide sekka. Ma ilmselt ei arvanud, et ta vajab oma vanu asju ja mõtlesin, et ostan talle kõik uued, kui ta on minu juures elamisega ära harjunud. Aga õige pea sai selgeks, et seda ei juhtu.
Harjutasin tavalisi käsklusi, mida varjupaigas öeldi, et ta tunneb: „Istu“ ja „Paigal“ ja „Kõrval“. Öeldi, et ta kuuletub neile siis, kui tal selleks tuju on, kuid mulle tundus, et ta ei kuulanud kunagi isegi seda, kui teda nimepidi hüüdsin – muidugi vaatas ta pärast neljandat või viiendat korda minu poole, aga seejärel jätkas ta oma poolelioleva tegevusega, mis iganes see siis ka polnud. Kui uuesti hüüdsin, nägin teda peaaegu ohkamas ja vastumeelselt kuuletumas. Alles hiljem sain ma aru, miks.
See asi lihtsalt ei toiminud. Ta näris kingi ja kaste. Olin temaga pisut liiga karm ja oli näha, et see talle ei meeldinud. Meievaheline hõõrdumine muutus nii suureks, et ootasin kannatamatult, millal kaks nädalat läbi saab, ja kui see juhtus, otsisin oma lahtipakkimata asjade seast oma mobiiltelefoni. Mäletan, et olin jätnud selle külalistetoas kastivirna otsa ja pomisesin omaette küüniliselt, et „paganama koer peitis selle ilmselt minu eest ära.“
Lõpuks leidsin mobiili üles, aga enne, kui jõudsin varjupaiga numbri valida, leidsin ka koera pesa ja teised mänguasjad. Viskasin pesa Reggie suunas, ta nuuskis seda ja liputas saba, ilmutades suuremat entusiasmi kui kordagi varem sellest ajast saadik, kui ta koju olin toonud. Aga kui hüüdsin: „Tule siia, Reggie, ma annan sulle maiustuse!“, heitis ta ühe pilgu minu suunas, ohkas rahulolematult ja heitis pikali. Seljaga minu poole.
Mõtlesin, et sellest pole samuti abi. Ja valisin varjupaiga numbri.
Aga siis märkasin ma seda kirjakest! Ma katkestasin kõne kohe, kui nägin kinnipitseeritud ümbrikku. Olin selle täiesti ära unustanud! „Okei, Reggie,“ ütlesin valju häälega. „Vaatame, kas su eelmisel omanikul on mulle mõni nõuanne.“
Kirjas seisis:
Sellele, kes saab minu koera endale.
Ei saa öelda, et oleksin väga õnnelik, et te seda kirja loete. Ma pole isegi kuigi õnnelik seda kirja kirjutades, kuid andsin varjupaigale korralduse, et selle võib avada üksnes Reggie uus omanik. Kui te seda praegu loete, tähendab see, et mind ei ole enam. Meie viimane ühine sõit varjupaika oli teistmoodi. Olin ka varem pakkinud kokku tema pesa ja mänguasjad, et need reisile kaasa võtta, kuid seekord oleks ta justkui nagu teadnud, et midagi on valesti. Ja midagi ongi valesti, mispärast ma pean üritama seda nüüd korda ajada.
Las ma räägin teile oma labradorist lootuses, et see aitab teil temaga sõbraks saada ja samuti ka temal teiega.
Esiteks – ta jumaldab tennisepalle ja mida rohkem, seda uhkem. Vahel mõtlen, et ta on pooleldi orav, arvestades, kuidas ta neid kogub. Tavaliselt on tal alati vähemalt kaks palli suus ja ta üritab ka kolmandat haarata. Pole tähtis, kuhu neid viskate, ta tormab neile järele, nii et olge ettevaatlik – ärge tehke seda kunagi sõiduteedel. Tegin ükskord selle vea, ja see oleks võinud talle kalliks maksma minna.
Järgmiseks – käsklused. Võib-olla varjupaigast juba öeldi teile, aga kordan veelkord üle. Reggie tunneb kõige tavalisemaid: „Istu“, „Paigal.“, „Tule“, „Kõrval“. Ta tunneb käesignaale „Mine tagasi,“ „Hüppa üle“, „Raputa end“ ja „Anna käppa“. Ta vastab ka käsklusele „Pikali“, kui tal selleks tuju on, aga seda peaksite ilmselt veel treenima. Ta tunneb suurepäraselt sõnu „Pall“, „Toit“ ja „Kont“ ja „Maiustus“. Treenisin Reggie’t väikeste maiustustega – üle kõige armastab ta viinerisaia tükikesi.
Toitmisgraafik: kaks korda päevas, umbes kell 7 hommikul ja kell 6 õhtul. Tavaline poetoit, varjupaigas teatakse seda firmat.
Tal on kõik vaktsineerimised tehtud. Helistage 9. tänava loomakliinikusse ja andke oma andmed – nad saadavad teile meeldetuletuse, kui midagi on teha vaja. Aga hoiatan juba ette – Reggie vihkab loomaarsti. Soovin edu ta autossesaamisel – ma ei tea, kuidas ta teab, kui on aeg loomaarsti juurde minna, aga ta teab seda!
Lõpuks – andke talle aega. Ma pole kunagi abielus olnud, nii et kogu ta elu oleme Reggie’ga kahekesi olnud. Ta on käinud minuga igal pool kaasas, nii et kui võimalik, siis palun võtke ta oma igapäevastele autosõitudele kaasa. Ta istub rahulikult tagaistmel, ta ei haugu ega kaeble. Talle lihtsalt meeldib väga inimeste seltskond, eriti minu oma, mis tähendab, et see üleminek on tema jaoks väga raske, kuna ta peab uue pere juures elama hakkama.
Ja seepärast pean teiega veel üht tähtsat infot jagama...
Ta nimi pole Reggie.
Ma ei tea, mis sundis mind seda tegema, aga kui ta varjupaika viisin, andsin neile nime „Reggie“. Ta on tark koer; mul pole kahtlustki, et ta harjub sellega ära ja reageerib sellele. Aga ma lihtsalt ei suutnud neile ta õiget nime öelda. Minu jaoks tundus see nii lõplikuna, justkui tunnistaksin endale, et teda varjupaika viies on see viimane kord, mil näeme.
Ja kui ma tulen tagasi, toon ta varjupaigast ise ära ja rebin selle kirja tükkideks, siis tähendab see, et kõik on hästi. Aga kui seda loeb keegi teine... Sel juhul tähendab see, et ta uus omanik peaks ta õiget nime teadma. See aitab teil paremini sõbruneda. Kes teab, võib-olla märkate isegi muudatust ta käitumises, kui ta on teile probleeme tekitanud.
Ta nimi on tegelikult Tank. Sest see on masin, millega ma sõidan.
Veelkord, kui loete seda kirja ja olete siit piirkonnast pärit, siis on minu nimi võib-olla uudistest läbi käinud ja teile tuttav. Ütlesin varjupaigale, et „Reggie’t“ ei saa kellelegi anda enne, kui varjupaik on minu sõjaväeosa ülemalt kirja saanud. Mu vanemad on surnud, mul pole õdesid-vendi, pole kedagi, kelle juurde Tanki jätta... ja see oli mu ainus palve armeele enne Iraaki saatmist – et nad helistaksid varjupaika ja ütleksid, kui Tanki võib uuele omanikule loovutada. Õnneks on mu kolonel samuti koeraomanik, ja ta teadis, kuhu suundume. Ta lubas seda isiklikult teha. Ja kui seda kirja loete, siis ta pidaski oma sõna.
See kiri on väga masendavaks muutunud, ehkki kirjutan seda oma koerale. Ma ei suudaks ette kujutada, kuidas oleks kirjutada oma naisele, lastele ja perele. Kuid Tank on viimased kuus aastat mu perekond olnud, peaaegu sama kaua kui armee on mu perekond olnud. Nüüd loodan ja palvetan, et võtate ta oma perekonna liikmeks ja et ta kohaneb ja hakkab teid armastama samamoodi, nagu ta mind armastas.
Koera tingimusteta armastus on see, mille ma Iraaki inspiratsiooniks endaga kaasa võtsin – teha midagi isetut, kaitsta süütuid inimesi nende eest, kes teevad kohutavaid asju ja mitte lasta neil hirmsatel inimestel siia tulla. Kui pidin selleks Tankist loobuma, siis on mul hea meel, et seda tegin. Ta on mulle teenistuses ja armastuses eeskujuks. Loodan, et austasin teda, teenides oma riiki ja oma võitluskaaslasi.
Nüüd aitab. Asun täna õhtul teele ja pean selle kirja varjupaika viima. Ma ei usu, et veelkord Tankile head aega ütlen, sest nutsin juba esimesel korral liiga palju. Võib-olla piilun ainult ja vaatan, kas tal õnnestus ka kolmas tennisepall endale suhu toppida.
Soovin teile Tankiga edu! Andke talle hea kodu ja üks täiendav head-ööd musi igal õhtul minu poolt.
Suur aitäh teile.
Paul Mallory“
Ma voltisin kirja kokku ja libistasin selle tagasi ümbrikusse. Muidugi olin ma Paul Malloryst kuulnud. Kõik siin väikelinnas teadsid teda, isegi minusugused uustulnukad. Kohalik poiss, kes paar kuud tagasi Iraagis surma sai, teenides Hõbetähe, kui ta ohverdas oma elu, et päästa kolm kaasvõitlejat. Lipud olid terve suve pooles mastis olnud.
Kummardusin toolis ettepoole ja toetasin küünarnukid põlvedele, vaadates koerale otsa. „Hei, Tank,“ ütlesin ma vaikselt. Koera pea kerkis, ta kõrvad tõusid kikki ja silmad lõid särama. „Tule siia, poiss!“ Ta oli hetkega jalul, küüned laudpõrandal klbõisemas. Ta isus mu ette, pea kaldus, otsides nime, mida ta mitu kuud polnud kuulnud. „Tank,“ sosistasin ma vaikselt. Ta saba pühkis põrandat.
Sosistasin jätkuvalt ta nime ja iga kord vajusid ta kõrvad lonti, ta silmad muutusid pehmemaks ja ta kehahoiak lõdvestus, kui rahulolutunne teda haaras. Silitasin ta kõrvu, ta õlgu, peitsin oma näo ta karvadesse ja kallistasin teda.
„Nüüd oleme kahekesi, Tank – sina ja mina. Su vana semu andis su mulle üle.“ Tank limpsas mu põske. „Kuidas oleks, kui mängiksime õige palli?“ Ta kõrvad tõusid jälle kikki. „Jah? Kas pall meeldiks sulle?“ Tank rebis end mu käte vahelt lahti ja kadus teise tuppa.
Kui ta tagasi tuli, oli tal suus kolm tennisepalli.
Allikas: lifewithdogs.tv
