Loomaabistaja Gabriel kass Mihklist: on uskumatu, et teda ennast see trauma kuidagi kurjaks või umbusaldavaks muutnud ei ole
Eelmisel aastal kirjutasid sa, Gabriel, oma Facebooki postituses ühest õnnetu saatusega hoolealusest Mihklist, kelle kohta ütlesid, et olgugi et sinu juurde on jõudnud mitmed halvas seisus loomad, siis sellist juhtumit pole mu silmad veel näinud. Mis seisus siis Mihkel sinu juurde ikkagi jõudis?
Mihkli kohta tuli teade 2018. aasta maikuus Rakkest, kus ta oma koleda katkise sabaga ringi jalutas ja inimestele silma jäi. Palusin ta kohe oma kodukliinikusse ülevaatusele viia, kus ta erakorralise patsiendina ka kiiresti ette võeti. Esmasel ülevaatusel selgus, et Mihkli saba on raske trauma tõttu viga saanud. Sabalüli oli murdunud ja sabaotsa pehmed koed olid juba nekrotiseerunud, mistõttu tuli saba osaliselt amputeerida.
Õige pea selgus aga, et tegemist ei olnud lihtsalt traumaga, mille tõttu oli saba viga saanud ja murdunud, vaid tekitatud traumaga, sest arstid tuvastasid ristluus murru ja närvikahjustuse. Sellise vigastuse saab tekitada vaid tugeva sabast tirimisega, mis andis alust kahtlusele, et seda on teinud inimene. Miku suunati edasi neuroloogi vastuvõtule.
Neuroloogi juures sai kinnitust oletus, et Mihkli tagakehatrauma on tingitud sabast tõmbamisest. Sabanärv oli sisuliselt välja rebitud, mistõttu alles jäänud sabajupil valutundlikkus praktiliselt puudus. Saba tundlikkus tõenäoliselt ei taastu.
Päraku- ja kusitisulgurlihased olid väga nõrga toonusega ega tõmbunud normaalselt kokku. Neid reguleerivad närvid olid osaliselt kahjustunud, mistõttu ei suutnud kass iseseisvalt urineerida ega roojata. Põit tuli tühjendada manuaalselt mitu korda päevas. Kas närvid taastuvad või mitte, seda näitab vaid aeg. Neuroloog ei pidanud seda võimatuks, kuid mainis, et taastumine on igal juhul väga aeglane.
Kuivõrd lootusetu tema olukord sulle tundus? Või võtad alati hoiaku, et saab mis saab, aga kass peab terveks saama?
Arsti diagnoos muidugi paljulubav ei olnud, aga olen alati arvamusel, et lootus sureb viimasena. Kuna Mihkli olukorda täiesti lootusetuks ei tunnistatud, oleks olnud kahetsusväärne mitte tema tervenemise eest võidelda. On ju temagi elav hing ja sellist saatust endale mitte soovinud. Meie, inimesed, kellel on teadmised ja oskused, peame endast nõrgemaid aitama. Seega andsin ka Mihklile võimaluse, et ta üks ilus päev ilusat kassielu elada saab.
Varsti on kassi sinu hoole alla sattumisest möödas aasta. Kuidas on kassike toibunud? Millist ravi on ta vajanud?
Korduvad arstivisiidid ja erinevad raviskeemid on mõjunud nii, et praegu käib Mihkel iseseisvalt liivakastis, kuid päris lõplikult ei suuda ta põit tühjendada ja taastumine veel kestab. Julgen öelda, et kõik muutused on siiani olnud positiivsed ja suuri tagasilööke tekkinud ei ole. Põhjusel, et Mihkli olukord oli pikalt keeruline, pidi kassike viibima Tallinnas hoiukodus. Seda siis seetõttu, et vajadusel kiiresti arstiabi saada. Kuna Miku tunneb ennast seal mõnusalt, sai tehtud otsus, et loomale pole tarvis lisastressi põhjustada ja ta võib rahulikult hoiukodus edasi elada.
Lähiajal on ka plaanis uuesti neuroloogi külastada, et ka tema saaks oma professionaalse arvamuse Mihkli taastumise kohta öelda. Hetkel on kõik hästi läinud ja loodan, et nii läheb ka edaspidi.
Mida on Mihkel ja tema kurb lugu õpetanud?
Mihkli lugu peaks kõigile loomaomanikele meelde tuletama, et loomi ei tohi vabalt jalutama lasta. Eriti veel neid, kes on usaldavad ja sõbralikud. Kahjuks on meie hulgas jätkuvalt selliseid sadistlike kalduvustega inimesi, kes tahavad loomale põhjustada valu ja kannatusi. Loom ei ole suuteline ennast kaitsma kurja käe eest, looma kaitsmine on peremehe kohus ja vastutus!
Milline kass Mihkel on? Mis tema juures enim võlub peale selle, et ta on muidugi tõeline võitlejahing?
Vaatamata oma üleelamistele on Miku väga sõbralik, inimlembene, rahumeelne, usaldav ja rõõmsameelne kass. Ta naudib inimese kõrval pikutamist ja sügamist ning nurrub seejuures mõnuga. On uskumatu, et teda ennast see trauma kuidagi kurjaks või umbusaldavaks muutnud ei ole. Kahjuks sai tema sõbralikkus talle saatuslikuks, kuid nüüd on ta heades kätes. Ta on äärmiselt eriline kass, sest tema silmades oleks nagu kogu maailma tõde ja rahu peidetud.
Kas on midagi, mida lugejatele öelda sooviksid? Ehk vajab näiteks Mihkel või mõni teine sinu hoolealune inimeste häid soove ja toetust?
Soovin Mihklile jätkuvat paranemist ja seda, et inimesed ikka oma häid soove talle saadaksid.
Lisaks Mihklile on mul veel mitu kassi, kes vajavad suurt hoolt. Üks neist on jalaluumurruga Mr. BoBo, kes läbis raske ja kalli operatsiooni, ning teine on Bennu, kelle nohuprobleemid ei ole lahendust leidnud ja vajavad tegelemist. Seega on tõesti hetkel vaja inimeste toetust ja abi raskes seisus loomade aitamiseks.
