Eks mõnes olukorras (eriti kui mängu peaks tulema toit) saavad kassid väga hästi aru, et neid kutsutakse. Samavõrd palju on aga ka teistpidiseid olukordi – näiteks kui on vaja diivanilaualt maha tulla või lõpetada hävitustöö diivani kallal –, kus nad justkui üldse ei saaks aru, mis põhjusel ja kelle pärast küll peremees oma häält tõstab.

Hiljutine Jaapanis tehtud uuring kasside käitumise kohta on üritanud heita valgust küsimusele, kas kassid siis ikkagi mõistavad oma nime või ei. Katses osalenud kassidele mängiti mitmesugusid helisid, mis olid kõik spetsiaalselt nende omaniku häälega lindistatud. Üks heli oli sellest, kuidas peremees oma kassi nimepidi kutsus. Teised olid aga kas laialdaselt kasutatavad jaapanikeelsed nimisõnad või teiste kasside nimed.

Katse läbiviijad läksid kasside juurde koju ja mängisid neile helisid nii, et omanikke ei olnud parasjagu vaateväljas. Kusjuures alati kasutati sama mustrit – kõigepealt mängiti ette neli teist heli, misjärel kassi enda nimi. Seda ideega, et arvati, et kui kass kuuleb sõnu üksteise järel, kohaneb ta ülesandega. Kohanemine on väga levinud õppevorm, kus organism vastab vähem ja vähem üha korduvale stiimulile. Ehk usuti, et kass reageerib esimesele sõnale märksa agaramalt kui järgnevatele.

Kassid reageerisid põhiliselt kõrvade, pea või saba liigutamisega ning mitmesuguste häälitsustega. Kusjuures reaktsioonid olid märksa tugevamad, kui kassidele mängiti ette nende enda nimi. Samu tulemusi näitas ka eksperiment, kus kasse kutsusid nimepidi mitte nende enda omanikud, vaid võõrad inimesed. Nii jõuti uurimuse põhjal järelduseni, et kassidel on kognitiivne võime eristada oma nime mistahes teistest sõnadest.

Nii et järgmine kord, kui su kass kohe üldse ei taha oma nimele reageerida – vahet pole, kui mitu korda sa oled juba üritanud teda köögilaua pealt maha saada – tea, et ta teab väga hästi oma nime, aga on lihtsalt otsustanud sind ignoreerida.

Allikas: Psychology Today