Eesti Metsloomaühingu vabatahtlik Anneli Sinirand võttis raskes seisundis olnud siili enda hoole alla hiliskevadel. Kuna siili haav oli suur ja loomake üsna kustunud olemisega, siis ei julgenud Anneli erilist lootust hellitada, et siil sellest eluga välja tuleb. "Siilid on tavaliselt armsalt podisevad ja susisevad, kerra tõmbunud tegelased. Nüüd oli mu ees kastinurgas vaikselt külili lebav kehake, kelle selja tagumist kolmandikku ei katnud mitte okkad, vaid see oli ilma nahata, kuivanud vere ja sinna kinnitunud mustuse tomp," meenutab ta. Siil oli valust vaevatud, võõrast kohast ja lõhnadest hirmunud ning jõllitas Annelit oma mustade silmadega. Haavale lisaks oli siili vasak tagajalg vigane ja loomake lohistas seda enda järel. "10. mai oli reede, olukord tundus trööstitu ja ees kaks pikka nädalavahetuse päeva," meenutas Anneli esimesi päevi.

Nädalavahetus üle elatud, viis Anneli siili esmaspäeval arstile. Arst oli lootusrikkam ja tõdes, et kuna jalaluu ei olnud õnneks katki, siis võiks korraliku füsioteraapia abiga liikuvus vähemalt mingil määral taastuma. Arst määras siilile ravimid, valuvaigistid, igapäevase haavahoolduse ja füsioteraapia ning siil sai kodusele ravile.

Iga päevaga hakkas siili seisund tasapisi paranema ja füsioteraapia andis tulemust. "Neljanda ravinädala lõpus avastasin siili kõhu alt puugi. See tundus arusaamatu, sest olin ta juba algusese ära puhastanud ja ka kõik puugid eemaldanud," meenutas Anneli. Hoolikamal vaatlusel aga selgus, et "puugid" on hoopis kahes reas ja kindla vahemaa tagant, nii et tuli välja, et tegemist ei olnud mitte puukide, vaid hoopis emase siiliga.

Okaskera oli Anneli juures olnud selleks hetkeks pea kolmkümmend päeva. Siilide tiinus kestab 30-35 päeva, kuid Anneli ei tahtnud uskuda, et nii katkine siil võis tiine olla. See tundus uskumatu nii arstile kui ka Annelile, kuid Igaks juhuks arvestati ka võimalusega, et tisside kasvamine ja kehakaalu tõus ei ole ainult hea söögi tulemus. Anneli tõi siili käsutusse suure puuri koos pesamajaga, kuhu ta vajadusel varjuda saab.

Kui pesast kostis imevaikset piuksumist, hoidis pererahvas hinge kinni.

Juba järgmine hommik tõi endaga kaasa suured muutused. Siil võttis pesamaja kohe omaks ja enam hommikul pererahvast tervitama ei tulnud. Isegi süüa ei tahtnud ta enam. "Igaks juhuks teda ise välja võtma ei läinud ja haavaravi ei saanud päris lõpuni tehtud, puuri pandud söök kadus öö jooksul," meenutas Anneli. Kui pesast kostus imepeenikest piuksumist, hoidis pererahvas hinge kinni. See õrn piuksumine kestis mitu nädalat ja see oli ainus info, mis Annelil siilipere kohta oli. "Saime ainult nentida, et meie katkine siil ei tulnud meie juurde üksinda, vaid oli terve selle raske aja kandnud endaga kaasas veel kedagi..."

Umbes kuu aja pärast hakkas üks julge siilipoeg oma nina pesast välja pistma, tundus, et ongi üks poeg. Arvestades kannatusi tundus see ka loogiline. Kuid kevadel Anneli hoole alla jõudnud siiliemal oli veelgi üllatusi varuks. Esimesele pojale järgnes peatselt ka teine ning siis juba kolmaski. Nädala pärast ilmus välja ka neljas siilipoeg ja pererahva üllatus oli siis suur.

Juulikuu esimesel nädalal, kohe kui perekond järjest enam pesast välja käima hakkas sai pererahvas jälgida, kuidas siiliema vihmausse laiaks litsudes ja tigusid katki hammustades poegi sööma õpetas, siis asustati siilipere vastvalminud õueaedikusse ümber, et nood saaksid rahus eluks vajalikke oskusi õppida.

Siiliema poolikuks jäänud haavaravi ja aeg, mil jalaga ei saanud võimelda andis väikese tagasilöögi. Tema pidi juuli keskel õueaedikust tagasi tubasele ravile tulema, kuid pojad olid selleks ajaks juba toimekad turnijad ja said iseseisvalt hästi hakkama.

Nüüd on suvi läbi ja ühest väga katkisest ja õnnetust siilist, kes inimestele silma jäi, on sirgunud viieliikmeline siilipere – siiliema, kolm siilitüdrukut ja üks siilipoiss. Pojad on vahepeal suureks kasvanud ja nende väliaediku värav jääb õige pea päriseks lahti. Siiliperel on võimalus minna vabadusse ja avastada uusi radu ning elukohti.

"Meie hoovis on neile õhtusöögilaud küll alati kaetud ja varjatud aianurkades tühjad pesad, kuid valik on ikkagi neil endil. Saab hoida vaid pöialt ja loota, et nendest okaskeradest on kasvanud targad ja tarmukad siilid, kes oma vaba siilielu pikalt nautida saavad," kirjutab Anneli.