Ühingu vabatahtlik Kadi tunnistab, et tihtilugu haarab missioon mitte ainult vabatahtikke endid, vaid ka nende pereliikmeid. Nõnda juhtus ka tema vanaisaga.

“Minu vanaisale meeldivad väga varesed ja kui suvel oli nn varesepoegade uputus, siis pakkusin talle, et äkki soovib tema ka ühe neist üles kasvatada. Läks hoopis nii, et suve lõpuks oli vanaisa juba viis varesepoega üles kasvatanud," jutustab ta. See oli väga huvitav kogemus meile kõigile. Näha, kuidas varesed kasvavad, õpivad lendama ning kuidas luuakse suhteid metsast pärit varestega."

Üks eredamatest hetkedest oli Kadi sõnul see, kui üks viimastest varesepoegadest suutis ära lollitada metsas elava varese.

"Nimelt olid varestel kindlad kellaajad, millal süüa sai, ning tihtilugu olid ka teised varesed kohal. Sel hetkel, kui söök ette pandi, olid metsas elavad varesed kaugemal piiluma. Niipea kui inimene silmapiirilt kadunud, julgesid ka nemad lähemale tulla. Toast läbi akna oli näha, kuidas söömine toimus - meie nii-nimetatud koduvares avas suu ja metsavares hakkas teda toitma nagu oma pojakest. Kirjandusest võib lugeda, kuidas varesepojad lollitavad oma vanemaid kuni kolmanda eluaastani enda eest hoolt kandma aga, et ilma vanemateta kasvanud varesepoeg suudab võõra varese ennast toitma meelitada, seda ei osanud me kindlasti ette näha."

Kõik varesepojad on nüüdseks metsalindudega ühinenud

Kaks varesepoega vajasid tema sõnul jalga ka räätsasid, sest nende varbad olid vales asendis ning jalaga polnud võimalik haarata. Selline väärareng tekib tihti linnas elavatel varestel ja nende poegadel vale toitumise tõttu. Toidust ei saada piisavalt vajalikke toitaineid ning see põhjustab väärarenguid. Kuigi varesed on teada tuntud kõikesööjad, siis päris kõike nad siiski sööma ei peaks!

Kõik viis varesepoega on nüüd metsavarestega ning koos nendega rändele läinud.
"Vanaisa on mõista andnud, et ta on valmis veel vareseid üles kasvatama. Selle jaoks plaanime ehitada ka korraliku puuri, et kõik vajalikud tingimused oleksid varesepoegadele tagatud," ütleb Kadi.