Lotte esmase päevakava sättimisel võtsime arvesse seda, et kutsikaga tuli teatava intervalliga väljas käia. Esialgu seadis see olulise piirangu ka meie tegemistele. Tollane tööpäeva korraldus võimaldas Lottet välja viia umbes 4-6 tunni järel, lohutuseks langes see kokku tema tolleks hetkeks välja kujunenud režiimiga. 

Seega esmane murekoorem langes kergendatult südamelt, sest sagedamini kutsikat välja viia ei oleks olnud kuidagi võimalik. Õnneks kannatas 4-kuune Lotte tõepoolest oma hädad ära kasvõi jalad ristis ega kasutanud näiteks ajutise lahendusena lemmiklooma poest soetatud pissilappe. 

Nendest imavatest paberiruutudest ei olnud just väga palju muud rõõmu, kui see, et neid sai sadadeks tükkideks tirida ning mööda tuba laiali ajada. Muidugi, milleks muuks seda imeõhukest laiaks litsutud mähet meenutavat paberit ikka kasutada, kui vaid mängimiseks. Ja seda me tõesti ei keelanud Lottel teha ega karistanud mängulusti sattumise eest, kuna parem paber hambus, kui mööbel saupuruna põrandal.

Järgmine kõige suurem mure oli Lotte üksinda jätmine, sest see tekitas palju küsimusi – kui kauaks, kas ainult ühte tuppa, söögiga või söögita, mis saab siis kui midagi juhtub? Need ja paljud teised küsimused lahenesid aga sellega, et tegelikult sai Lotte üksi olemisega väga hästi hakkama. 

Nimelt koeraplika võttis end kohe kokku ja leidis üksi olles endale meelepärase tegevuse. Selle tulemusena ootab meie suur magamistuba peatselt uut värskendust, kuna selles toas ei ole tänaseks alles ühtki seina või põrandaliistu, mis oleks jäänud sügelevatest hammastest puutumata. 

Hästi, sellega võis ju leppida, et koer uurib järele kõik pinnad, mis tema päevast „territooriumi“ ümbritsesid, kuid pahtli ja kipsseina kogus, mis selle koera suust läbi käis, on tõesti pigem hirmuäratav. Kujutate ette, et osa sellest ei olnud ju meie kojujõudmise ajaks enam põrandal, vaid jõudis kenasti tee Lotte kõhtu. Vedas, et see loomale tervisehädasid ei põhjustanud. 

Lisaks näksis omapäi jäetud kutsikas pisut ka voodijalgu, kapi väljaulatuvaid sahtleid ja nuppe ning vahel korraldas täiesti ringi oma pesa paigutuse. Saime kinnitust, et kasvavad loomalapsed on üksi jäädes üsna rahutud ega ole oma uue rolliga eriliselt leplikud. Küll aga kinnitas naabrinaine, et üksi olev koer ei haukunud ega ulgunud.

Kõige kurioossem lugu juhtus uhiuue kummutinurgaga, mille osas Lotte kasutas juhust siis, kui meie sõber jättis koera ainult duši all käimise ajaks pahaaimamatult kogu korteri peale üksi. Keegi ei osanud kahtlustada, et kui Lotte saab vabalt kogu korteris olla nii nagu ta oli tavaliselt meie kodus viibimise ajal, võib ta üksi olemise protestiks pahandusi teha. Eks see ära näritud kummutinurk ongi suuremate pahategude top 5 koos eelnevalt kirjeldatud kordasaadetuga.

Saime professionaali käest kinnituse, et koer elab oma üksijäämist pisut üle ja sügelevad hambad „sunnivad“ teda pahategudele. Selle vältimiseks püüdsime kodust lahkudes koera julgustada ning täielikult vältida tuppa naasmist, kui koer üksijäämisest heitununa häälekalt sellest märku hakkas andma. 

Viimast soovitust on vaja kutsika puhul eriti silmas pidada, sest vastasel korral õpib koer, et kui ta häälekalt nutab ja mürgeldab, tuleb peremees kohe tagasi. Lisaks kasutas üks meie tuttav koerabeebi monitori süsteemi ning vaatles koera Skype’i kaudu kogu päeva, vajadusel kurjustades või lohutades. Ainuke puänt oli see, et esimesel paaril nädalal reageeris koer peremehe häälele kenasti, mõne aja pärast aga hakkas pahandust tehes hurjutamist ignoreerima.

Lotte ei ole peale mainitud pahanduste rohkem tempe korda saatnud. Siiani on alles kõikide jalanõude mõlemad paarilised (ptüi-ptüi-ptüi) ning algupärases seisukorras on ka meie pehme mööbel. Vähemalt senini. Selle tagamiseks võtsime appi mõned olulised esemed. Näiteks jätsime Lottele pessa tema lapsepõlvekodu peretütre nüüdseks ribadeks tõmmatud saapa ning mõne meie endi vana kinda või soki, et peremehe lõhn lähedal oleks. 

Samuti on tal igal hetkel kättesaadavad nahast närimiskondid, mida kulub olenevalt nende suurusest kümneid, ning mõned mänguasjad. Varasemalt meie peres olnud toy terjeriga võrreldes, kes näris ühe peenikese nahapulga heal juhul nädalaga, on Lotte justkui paberihunt, kes ei lõpeta enne, kui näritaval ribad taga. Muide ka mänguasju vahetame iga nädala tagant, et huvi tema enda vidinate ja mängimise vastu säiliks. Väikeste koerte omanikud teavad ka seda, et päris lihakonte tuleb närimiseks vältida, sest teravad kondikillud (eeskätt kanakondid) võivad sooltesse kinni jääda ja põhjustada sisemisi verejookse.

Nüüdseks on Lotte päevakava üsna rutiinne, st ta käib väljas pärast peremeeste hommikusööki ning esimene töölt koju saabuja viib ta välja jalutuskäigule. Vahel venivad üksi olemise päevad üsna pikaks, kuid seepärast tulebki koerale pakkuda lohutavat mängu, pikki jalutuskäike ning võimalusel võtta ta kaasa kohtadesse, kus endal koos lemmikuga on mugav olla ja käia.