2001. aastal viis koerte käitumise uurija Nicola Rooney läbi uuringu, et teada saada, kas ja kuidas koerad reageerivad inimeste signaalidele neid mängima kutsuda ja millised meetodid on efektiivsemad. Katses osalenud vabatahtlikud said ülesandeks oma kodus koeraga viis minutit mängida. Teadlaste jaoks oligi kõige huvitavam see osa, kuidas peremehed ärgitasid oma neljajalgset mängus osalema. Omanikel paluti mängida koeraga nagu nad on tavaliselt harjunud tegema, keelatud oli mänguasjade kasutamine. Kogu protsessi filmiti.

Hiljem hindasid teadlased videoid ja jälgisid, mis meetodeid omanikud kasutasid, et koera mängima meelitada. Uuring näitaski, et paljud signaalid, mida inimesed koerte puhul kasutavad, on hoopis ebaefektiivsed ja koer ei saa neist lihtsalt aru. Kui meie mõistame neid signaale, kui kutset mängule, siis koera pilgu läbi vaadatuna on tegemist asjatu kätega vehkimisega.

Kokkuvõtvalt dokumenteerisid teadlased 35 levinud viisi, kuidas peremehed üritavad koera mängima meelitada ja ehk üllatuslikult on nendest paljud väheefektiivsed või ei avalda üldse mingit mõju. Näiteks käega põrandale patsutamine või plaksutamine on täiesti asjatud, et koera mängima meelitada. Ka ei aita koera poole puhumine, haukuvate häälitsuste tegemine.

Mõnede peremeeste katsed andsid siiski tulemusi. Näiteks märkis Rooney, et kutsikat saab mängima meelitada kasutades tagaajamismängu. Ka oma rinnale patsutamine aitab, sest see meelitab koera üles hüppama. Üks efektiivne meetod on jälgida koera kehakeelt ja laskuda asendisse, mille abil koer ise tavatseb mängima kutsuda. Selles asendis sirutab koer tavaliselt esikäpad ette nagu hakkaks pikali heitma, aga hoiab tagakeha üleval.

Alati ei pruugi koer olla laisk ega ebasotsiaalne, vaid ta vajab hoopis õigeid signaale.

Allikas: Scientific American