Antibiootikumide väärkasutamine ohustab lemmiklooma tervist
Vahel satuvad kliinikusse inimesed, kes soovivad oma lemmikloomale antibiootikume osta, ja on üllatunud (mõned lausa solvunudki), kui selgub, et ravimeid ilma retseptita ei saa, kirjutab loomaarst Tiina Toomet.
Antibiootikume võib kasutada ainult kindla näidustuse puhul ja kindla skeemi järgi. Liiga väikesed doosid liiga lühikese kuurina toovad kasu asemel kahju, rääkimata sellest, et enne tuleb ilmtingimata kindlaks teha, kas on üldse tegu bakteriaalse põletikuga, mis vajab antibiootikumiravi.
Helsingi ülikooli veterinaariateaduskonnas on koostatud töö, kus on märgitud, et bakterid, mis koertel ja kassidel haigusi põhjustavad, on üha resistentsemaks muutunud. Loomaarstid on sunnitud tõdema, et tavalised antibiootikumid ei toimi enam. Resistentsete bakterite teke ongi seotud antibiootikumide kasutamisega. Olukorra parandamiseks on vaja aktiivselt tegutseda – antibiootikumide asjatut kasutamist tuleb vältida.
Peale penitsilliini avastamist 1928. aastal tundus meditsiin olevat võitmatu. Teise maailmasõja järel muutusid antibiootikumid üldkättesaadavaks ja usuti, et need on imevahendid, mis aitavad jagu saada kõigist haigustest. Antibiootikumidest olid saanud sõbrad ja bakterid olid muidugi vaenlased. Kuigi vahepealsetel aastatel on tuvastatud, et "häid" baktereid on oluliselt rohkem kui "halbu", reklaamitakse võitlust nendega kui heaoluühiskonna olulist osa. Mõelgem kas või Safeguardi või Domestose reklaamidele.
Ohtra desinfitseerimise ja bakteritapmise tagajärjel on tekkinud uued probleemid. Innukas lahingus hävitatakse ka kõik "head" bakterid, aga kuna neil on organismis täita oluline roll ja ilma hakkama ei saa, siis peab neid väljastpoolt juurde tooma. Veel hullem on, et kõiki "halbu" baktereid ei saa kunagi päris ära hävitada ja allesjäänud toodavad üha vastupidavamaid ja tugevamaid tüvesid, mida piltlikult öeldes ei võta ussi- ega püssirohi. Tekib ravimiresistentsus. Ja kuigi 1945. aastal tunti ainult 30 antibiootikumi ja 20 aasta pärast oli neid juba 1500, ei saa sugugi öelda, et sõda bakteritega oleks võidukalt lõpetatud.
Naha- ja pehmete kudede infektsioone põhjustavast bakterist Staphylococcus pseudintermedius on tekkinud penitsilliinile resistentne vorm MRSP-bakter. Helsingi ülikooli veterinaariateaduskonna kliinilise mikrobioloogia labori arsti dr Merja Rantala sõnul hakkasid need tüved Soomes levima 2009. aastal. MRSP-bakterid on vastupidavad paljude antibiootikumide suhtes. Koerte ja kasside S.pseudintermedius-bakteritest on 10-15% MRSP tüved. Selliseid baktereid võib leida ka sellistelt patsientidelt, kes näivad kliiniliselt terved, kuid kannatavad kroonilise kõrva- või nahapõletiku käes. Ka kuseteede põletikku tekitav Escherichia coli on muutunud mitmete esmajärjekorras kasutatavate antibiootikumide suhtes tundetuks.
Esimestest resistentsuse juhtudest teatati veterinaarias 1990ndate keskpaigas. 1994. aastal koeral, 1996. aastal hobusel, 2004. aastal sigadel ja alates 2000. aastast on seda esinenud juba sagedamini USAs, Kanadas, Ühendkuningriigis, Iirimaal, Hollandis, Saksamaal, Austrias, Belgias, Soomes, Taanis, Koreas. Soomes alustati 2002. aastal loomadel esinevate bakterite resistentsuse hindamist. Eestis tegeldakse sellega alates aastast 2007.
Et vähendada resistentsete bakterite levikut, peaks antibiootikume kasutama vähem ja vastutustundlikult. Ning kõigepealt peaks olema kindel, et tegemist on bakteriaalse nakkusega. Selleks on vaja paremaid diagnoosimisvõimalusi (laboratoorium). Parandama peaks raviasutuste hügieeni, et ei tekiks hospidaliinfektsiooni ega operatsioonijärgseid tüsistusi.
Kui kasutame liialt antibiootikume, tekivad resistentsed antibiootikumitüved ja kogu aeg peaks uusi laiema toimespektriga antibiootikume juurde tootma. Uue molekuli väljatöötamisest apteeki jõudmiseni kulub aga 10–15 aastat.
Kuigi probleem pole veterinaarias nii aktuaalne kui inimeste meditsiinis, on FECAVA (Euroopa Väikeloomaarstide Assotsiatsioonide Föderatsioon) hakanud välja töötama loomakliinikute ühist hügieenistandardit, et vähendada mikroobivastaste ainete kasutamist.
Antibiootikumi kirjutab loomaarst patsiendile välja vaid bakteriaalse põletiku korral, mitte igasuguse haiguse puhul või n-ö igaks juhuks.
Kuidas tarvitada antibiootikumi
Antibiootikumi kasutatakse ainult loomaarsti poolt pandud diagnoosi alusel. Arst teeb loomale ülevaatuse ja võtab vajadusel proovid haiguse põhjuse välja selgitamiseks.
Kasside ja koerte naha ja pehmete kudede infektsioonide ning kuseteede põletike puhul on soovitatav võtta proovid juba esimesel korral. Sellega vähendame resistentsete tüvede teket ja võimaldame parima ravi.
Loomaarst valib sobiva antibiootikumi, manustusviisi ja doosi. Infektsiooni kordumisel tuleb leida põhjus. Kui ravi peab alustama enne laborivastuste saabumist, valib loomaarst eeldatavalt toimiva antibiootikumi madalamast põlvkonnast.
Loomaomanik järgib loomaarsti juhendeid annuse ja manustamise osas.
Väga sageli ei piisa vaid antibiootikumist, vaid vajalik on toetav ravi nagu põletikulise ala puhastus või näiteks kaitse lakkumise eest. See on sama oluline kui antibiootikum.
Korduvate naha- ja kõrvapõletike puhul on oluline kindlaks teha haiguse algpõhjus.
