"Appi, bolonkast kasvas jääkaru!" ehk mida teha kui lemmikloomamüüja alt veab


KOERAD
Foto: Arno Mikkor

Kes poleks kuulnud vana nalja turuväravas müüdud bolonkast, kellest ootamatult hoopis jääkaru sirgus. Sel aastal Hiinas täpselt nii juhtuski sest kahe “koera” omanik sai alles paari aasta pärast aru, et tema lemmikute “tõug” on hoopis Aasia mustkaru. Ka vähem drastilised näited on võimalikud — lemmiklooma ostes ei tea me päriselt kunagi, kas ta sirgub selliseks nagu lubati. Kas ja mida sellises olukorras müüja vastutusele võtmiseks teha saab?

Rääkides ostetud lemmiklooma mittevastavusest lubatule tuleb eristada kahte juhtumit. Esimene neist on paberitega ehk tõupuhta kutsika või kassipoja ostmine ja teine paberiteta lemmiklooma ost. Kuigi hüljatud lemmiklooma võtmine on alati eetilisem valik on siiski palju põhjuseid, miks on teatud juhtudel eelistatum tõupuhta lemmiklooma võtmine. Näiteks on sel puhul ette teada tõule iseloomulik käitumine; see, kas tegemist on kergesti kasvatatava ja/või lastesõbraliku lemmikloomaga või siis vajatakse väga aktiivset ja sportlikku koera, kelle aktiivsus omaniku elustiiliga kokku sobib. Teatud juhtudel ostetakse tõupuhtaid lemmikloomi ka edasise tõukasvatuse eesmärgil.

Igasugune lemmiklooma võtmine perre ja tema armastusega kasvatamine teeb head nii loomale kui ka tema omanikule. Olgu siis tegemist tõupuhta lemmikloomaga või mitte. Jätame siiski käesolevas artiklis kõrvale varjupaiga lemmikloomad, kuivõrd nende puhul ongi see, milliseks loom sirgub, alati tore üllatus - ning keskendume müüja vastutusele tõupuhta lemmiklooma ostu puhul.

Seotud lood:

Küsimus müüja vastutusest nn bolonkast jääkaru kasvamisel võib tõusetuda mitmel erineval põhjusel. Näiteks juhul, kui loom sirgub oodatust kordades suuremaks, siis toob see omanikule kaasa lisakulutusi, millega ei osatud arvestada. Suurem loom vajab rohkem kulutusi söögile, samuti suuremat pinda. Ka reisimise puhul on suurema loomaga palju piiranguid. Tavapäraselt ei lubata lennuki reisijatesalongi loomi, kes on kaaluvad rohkem kui 8 kg koos puuriga. Looma eritingimustes transport on aga väga kulukas. Samuti on kallim suuremate loomade hooldus ja ravi.

Kui tõupuhas lemmikloom osteti muuhulgas paarituse eesmärgil, siis võib pettasaamine kaasa tuua loodetud tulust ilmajäämise. Looma põlvnemisliinis esinenud pärilike haiguste varjamine toob aga ehk kaasa veel kõige suuremad probleemid. Siis võib lisaks raviga seonduvatele rahalistele väljaminekutele kaasneda ka mittevaraline kahju, kui loom haiguse tõttu noorelt sureb.

Seadus sätestab mitmeid võimalusi, kuidas ostja saab enda õigusi müüja vastu maksma panna. Võimalikest valikutest kõige lihtsam oleks müüjalt osa makstud ostusummast tagasi nõuda ehk hinda alandada. See on seaduses toodud võimalustest kõige loogilisem, ent samas väga raskesti teostatav. Kuigi võimalik oleks ka lepingu ülesütlemine või lepingust taganemine, siis oleks see looma suhtes julm, sest loom ei ole asi, mida sobimatuse korral müüjale tagastada, olgugi, et asjade sätteid loomadele kohaldatakse. Arvestama peab siiski looma kui erilise tunnetega olendi eripära (ingl.k. „sentient being“). Ja ega neid lemmiklooma tagastavaid inimesi vast palju ju polekski, seega pole see kohane meede. Oma loom on alati kallis ja armas, kukkugu ta siis lõppkokkuvõttes välja hoopis teistsugune kui arvatud. Isegi kui ta on bolonkast sirgunud jääkaru.

Lemmikloomaga kaasnevate kulutuste esialgsest suuremaks osutumise puhul saab nõuda müüjalt ka kahju hüvitamist. Näiteks söögi- või ravikulutuste hüvitamist selles osas, milles nad esialgsest suuremaks osutusid. Kõiki kulutusi peab mõistagi tõendama, samuti peab tõendama seda, et lemmiklooma erinevus „lubatust“ on tõesti märkimisväärne. Tõusisese normi piiresse jäävate erinevuste puhul kahju hüvitamist nõuda ei saa. See tuleb siiski kõne alla vaid drastiliste näidete puhul, kus müüja on müünud oluliselt lubatust erinevaks osutunud lemmiklooma.

Kui probleemiks pole lubatust erinev suurus, vaid hoopis tõupaberitega kutsika pähe segaverelise koera müümine, siis saab samuti arvestada välja selle hinnavahe, mis sellisel lemmikloomal tõupuhta lemmikloomaga võrreldes on. Selle rahalise erinevuse summa saab müüjalt tagasi nõuda. Tõupuhaste lemmikloomade hinnad küündivad mõnel puhul üle tuhande euro, mistõttu tegemist ei ole marginaalsete summadega.

Viimase variandina oleks aga võimalik ka enda kohustuse täitmisest keelduda, näiteks kui ette oli nähtud ostuhinna tasumine osamaksetega. Siinkohal tuleb aga tähelepanelik olla, et kokku poleks lepitud omandireservatsioonis. Sellisel juhul saab lemmiklooma ostnud isik ka seaduse mõttes omanikuks alles siis, kui viimanegi osamakse müüjale tasutud on. Seni on ta lemmiklooma õiguspäraseks valdajaks ning müüjal kui looma seaduslikul omanikul on väljanõudeõigus raha maksmata jätmise korral.

Mis saab juhul, kui lemmiklooma toob koju laps ilma vanemate loata ning millised eritingimused siis kohalduvad; samuti seda, mis peaks ühes müügilepingus üldse kirjas olema, vaatame juba järgmistes artiklites.