Kas sina tead, mis sõnumit kannab kollane lint koera kaelarihmal?

Inimene kodustas koera juba ammusel ajal selleks, et tal oleks abiline ja valvur. Kodustamise käigus muutus nii koera välimus kui ka iseloom. Tänapäevaks on aretuse teel saadud üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva koeratõu. Umbmäärased arvutused näitavad, et väikeses Eestis võib elada üle 100 000 koera. Koeri on küll palju, aga kui palju me õigupoolest nende vajadusi arvesse võtame? Kollase koera projekt on algatus, mis kutsub inimesi üles märkama koeri, kes võõrastega kontakti luua ei soovi, ja nende ümber rohkem ruumi jätma.

Koeraomanikuna olen päris tihti sattunud olukorda, kus inimesed tulevad mu koera paitama või lasevad oma lemmikul minu oma juurde joosta, küsimata selleks luba. Paljud koeraomanikud on kogenud, kuidas nende väikese koera poole tormab suur võõras koer, aga eemalt kostub vaid peremehe hõige: „Ta ei ole kuri!” Aga võib-olla minu koer üldse ei soovi võõraste inimeste paid ja tundmatu koeraga suhtlemist?

Loomaarstina kuulen kahjuks sageli lugusid, kuidas üks koer ründas teist, kuigi omanik oli kindel, et loom on sõbralik. Pureda saanul läheb palju aega, et saaks taastuda füüsiline, aga veel rohkem vaimne tervis. Ta vajab aega, et uuesti teiste koertega normaalselt suhtlema hakata. Üks halb kogemus võib mõnel koeral põhjustada hirmu teiste koerte ja ka inimeste ees isegi aastateks.
Kohalikust algatusest kiiresti üleilmseks projektiks

Aastal 2012 pandi alus ülemaailmsele algatusele „Kollase koera projekt” (The Yellow Dog Project, TYDP), mis on nüüdseks jõudnud ka Eestisse. Projekti algajataks oli Kanada koeratreener Tara Palardy, kes hakkas õpetama koeraomanikke kartliku koeraga toime tulema. Taral on kodulinnas Red Deeris koerte päevahoid ja vabatahtlike grupp Central Alberta Junior K9 klubis, lisaks osutab ta koerte jalutamise teenust.

Tara on tõdenud, et tal polnud aimugi, et tema projektiga liituvad tuhanded inimesed. „Arvestasin vaid mõne sõbraga ja teiste treeneritega, kuid juhtus hoopis midagi globaalset.” Esimese kuue kuu jooksul ühines projektiga üle 12 000 järgija kogu maailmast.

Kontseptsioon on lihtne: kui koer ei taha suhelda, tuleb tema kaela- või jalutusrihma külge panna kollane lint. See on inimestele signaaliks, et enne loomale lähenemist tuleb omanikult luba küsida.
Projekti abil loodetakse harida avalikkust ja koeraomanikke, et ära tunda neid koeri, kes võõrastega suhelda ei taha ja parema meelega üldse kontakti väldiksid. Need koerad ei ole tavaliselt agressiivsed, kuid on mingil põhjusel hirmul ja kartlikud. Kuid võõral ei maksa kontakti otsima minna ka koeraga, kes töötab päästekoerana, elab varjupaigas või kes ei ole veel piisavalt koolitatud ja kuulekust õppinud.
Projekti eesmärk on harida inimesi asjakohaste lähenemisviiside leidmisel, et nad teaksid, et koeraga võib kontakteeruda ainult omanikult luba küsides. Projekt püüab innustada loomaomanikke kasutama oma kartliku koera jalutusrihmal kollast paela, et neid teistest liigikaaslastest eristada.

Nagu öeldud, mitte kõik „kollased” koerad ei ole agressiivsed. Mõned vajavad ruumi pärast operatsiooni, vanaduse tõttu või lihtsalt iseloomust tingitult – nad ei ole kiired ja aktiivsed suhtlejad.
Oma koertega jalutades kulub mul üsna palju aega, et viisakalt inimestele seletada: „Minu koerad ei taha suhelda teiste koertega, hea meelega ei lase ma ka võõrastel neile pai teha. Nad ei ole üldse agressiivsed, aga lihtsalt vajavad isiklikku ruumi, et võõrastega harjuda. Hea uudis on see, et nüüd on olemas projekt, mis on pühendatud just sellistele koertele ja nende vajadustele. Kui näed avalikus ruumis kollase lindiga koera, siis tea, et see koer on õnnelikum, kui saab olla omaette.”