”Mida loomulikum on koera elu, seda lihtsam on tal elada.
Distsipliin arendab ajus pidurdusprotsesse ärevusega toimetulekuks.
Olukord, kus elusolend ei saa alati kohe seda, mida ta tahab, on täiesti loomulik. Looduses peavad loomad tohutult pingutama ja metsas kehtivatest seadustest kinni pidama selleks, et ellu jääda ja hästi elada. Läbi pingutamise õpivad nad pingega toime tulema. Ja mida paremini suudab loom keerukaid olukordi lahendada ja pinget taluda, seda edukam ta on. Olukord, kus kõik ressursid on kohe kättesaadavad ilma ühegi pingutuseta looma ei arenda ja tema aju muutub laisaks.
Kui elusolend ei saa kohe, mida ta tahab, siis ta on sunnitud ärevusega toime tulema ja seda maandama ehk pidurdama oma tahet. Nimetatud protsessi käigus paraneb ka keskendumisvõime. Reeglitest kinnipidamine aitab ennetada ärevusest tingitud käitumisprobleeme ning parandab keskendumisvõimet. Keskendumisvõime on aga eelduseks, et koer üldse suudaks mõelda ja uusi asju õppida. Enamus käitumisprobleemid on seotud liigse ärevusega. Paraku on tänapäeval üheks liigse ärevuse põhjuseks puudulik distsipliin. Vanasti õpetas reeglitest kinnipidamist ja keskendumist elu ise oma piirangutega. Tänapäeval tuleb seda teha mingil määral kunstlikult isegi siis kui inimesel on tahe pakkuda koerale kõike, mida ta soovib.
”Rahulik koer on palju sõnakuulelikum kui ärev koer.
Rahunemine on kullahinnaga oskus.
Tänapäeva elukeskkonnas on väga palju sellist, mis koeri ärevaks muudab. Vähe liiklemisruumi tänavatel, palju vastutulevaid teisi koeri, müra jms. Lisaks keskkonnamuutustele on muutunud ka koeraomanike eluviis. See on palju tubasem, vähese liikumisega ning väga palju ollakse kodust eemal. See tähendab automaatselt seda, et koerad on kaua aega üksinda ning nende liikumisvajadus ei ole enamasti piisavalt rahuldatud. Kui nüüd nendel vähestel hetkedel, mil on aega koeraga tegeleda, tehakse koos ainult neid tegevusi, mis pigem tõstavad koera ärevustaset, siis üsna sageli on tagajärjeks ärevushäirega koer, kes pidevalt haugub või lõhub elamist.