3. Leptospiroos (Leptospira spp.) on bakteriaalne haigus, mille koerad saavad bakteritega saastunud keskkonnast, näiteks juues, ujudes või jalutades saastunud veekogus, harvemini nakkuskandjatelt loomadelt otsekontakti teel.
Inimesel ei pruugi sümptomid üldse avalduda, aga võib esineda kõrge palavik, peavalu, külmavärinad, valud, oksendamine, kollatõbi, kõhuvalu, kõhulahtisus, lööve. Ilma ravita tekib neerupuudulikkus, meningiit, maksakahjustus, hingamisseiskus ja surm.
4. Toksoplasmoos. Toxoplasma gondii on ainurakne, kelle põhiperemees on kass, vaheperemehed aga võivad olla mitmed soojaverelised loomad ning ka inimene. Inimene saab selle parasiidi kas kassi roojaga kokku puutudes või suurema tõenäosusega väheküpsetatud liha süües. Allaneelatuna liigub toksoplasma aju- või lihaskoesse ja tekitab sinna tsüsti. Eriti ohtlik on nakatumine raseduse ajal, sest parasiit läbib platsenta ja tekitab tõsiseid loote kõrvalekaldeid.
5. Ainuraksete poolt põhjustatud haigused: giardioos ja krüptosporidioos. Giardia lamblia on väike liikuv ainurakne, kes elutseb imetajate ja lindude soolestikus. Tal on palju tüvesid ja pole täpselt selge, missugused neist nakkuvad inimesele. On väga tüüpiline väikelaste kõhulahtisuse tekitaja. Sageli esineb asümptomaatiline vorm. Tavaliselt kulgeb ägedalt 1- 2 nädalat, aga võib esineda ka krooniline kõhulahtisus isegi paar aastat. Inimesed nakatuvad tavaliselt giardiatega saastatud vett juues, aga pole välistatud ka lemmikloomade osa nakkuse juures.
Eosloom Cryptosporidium parvum põhjustab kõhulahtisust koertel, kassidel, närilistel, vasikatel ja inimesel. Nakatusallikas on haige looma roe. Sageli on haigus kerge ja iseparanev. Esineb kõhuvalu, diarröa, palavik. Haigus on tõsisem väga vanadel ja väga noortel ning immuunpuudulikkusega inimestel.
6. Dermatofütoos (pügaraig) on seenhaigus, mis tekitab nahal ümmargusi laike. Pähe võib tekkida sümmeetriline karvutu laik. Haiguse võib inimene saada nii nakatunud koeralt kui kassilt.
7. Ümarussid. Enamikul kassipoegadel ning kutsikatel on solkmed. Roojas võivad solkmemunad püsida nakatumisvõimelistena aastaid. Kui inimene solkmemuna alla neelab, liigub munast arenenud larv (larva migrans) soolestikust kudedesse ja jääb sinna peatuma. Silma jõudnud larv võib põhjustada pimedaks jäämist. Seda esineb Eestis üliharva, aga tegemist on inimkonnas enamlevinud infektsiooniga, mida kohtab sageli soojemate maade vaese elanikkonna seas.