Marika hoole all on tänavu olnud 30 looma, aastate jooksul on ta peavarju andnud umbes sajale. Kuigi ta on spetsialiseerunud väikeloomadele, juhtub sekka ikka mõni kassipoeg või linnuke. "Eriti olen mures just pisiloomade pärast, kuna neid keegi ei suletud uste taga ei näe ja nad ei saa isegi ära joosta. Ja inimeste suhtumine on nendesse ka kuidagi veider, nagu nad polegi loomad;" tõdeb ta.

Paljassaarde hüljatud hamster

Loomakaitsealast tegutsemist alustas ta seitsme aasta eest Eesti Loomakaitse Seltsi vabatahtlikuna. Seega on ta näinud kõike. Kosel prügikastist leitud merisigade pesakond, Paljassaarde lahti lastud 30 Aafrika hiirt, boadele söögiks mõeldud väärarengutega merisead... need on vaid mõned üksikud näited Marika Loomade Kodu hoolealustest.

"Ma võiksin jaotada sellised juhtumid mitmeks kategooriaks. Esimene ja kõige suurem: inimesed, kes võtsid looma emotsiooni ajel. Lähevad loomapoodi või näevad internetis nunnut looma ega suuda vastu pidada. Ei mõtle tõsiselt läbi, mis kaasneb looma võtmisega, millist vastutust see tähendab," kirjeldab ta. "Võetakse, nunnutakse paar kuud-nädalat, siis äkki saabub arusaamine, et nüüd peab rohkem koristama- hoolitsema- raha raiskama. Üllatuseks saab see, et küülikud ei ole kõige "mugavamad" loomad, kiisud kraabivad mööblit katki ja kutsikas kasvab ootamatult suureks ja julgeb veel toas pissida. Enam ei viitsita ja antakse ära." Tihti mõeldakse tema sõnul välja "tõsine" põhjus- allergia, kolimine jne.

Teine, ka piisavalt suur grupp inimesi, on Marika hinnangul need,kes võtavad looma "lastele": ise tegeleda ei viitsi ega soovi, kogu vastutus veeretatakse lapse õlgadele. "Aga kui laps, nagu lastel ikka kombeks on, tüdineb loomast, antakse loom ära, tihti sõnadega "enam kunagi looma ei saa." Selle asemel, et täiskasvanud inimesena võtta vastutus endale ja tegeleda loomaga koos lapsega," räägib ta. "Teinekord toovad lapsed ise kuskilt loomakese koju ja siis püha viha täis emme käsib loom ära viia ükskõik kuhu. Minu jaoks väga kahtlane kasvatusmeetod."

Zara võeti ära purjus mehe käest, kes teda kilekotis tassis

Üsna suur rühm loomast loobujaid on pärijad, kelle vanemad-sugulased surevad ja nendest jäävad järele loomad. "Hea meelega võetakse vastu korter- maja-talu-suvila-auto, kuid loom. kes on seaduse järgi inimese omand ja samuti saab päritud olla, on üleliigne," märgib ta mõrult. "Visatakse õue, müüakse koos taluga ära, viiakse varjupaika, heal juhul otsitakse uut kodu."

Marikale on silma jäänud ka inimesed, kes loomade arvelt üritavad oma eneseväärikust endale või ümbritsevatele tõestada või teiste silmis tähtsad välja paista. "Kõik need, kes soovivad tõulooma ainult sellepärast, et ta on kallis, kes peavad väga keerulise loomuga koeratõuge ilma selleta, et koeraga tõsiselt tegeleda, lihtsalt selleks, et kõik vastutulijad kardaksid, kui ta jalutab pitbulliga või rottweileriga," toob ta näite. "Või kõik tuttavad teaksid, et tal on papagoi, kes maksab 2000 eurot. Mis sellest, et koer või kass on ostetud odavalt milleri käest ja ainult meenutab tõulooma, ilma paberiteta. Välja ju näeb nagu tõuloom, see on ju kõige tähtsam! Mis sellest, et papagoi istub pisikeses puuris, dobermanniga käiakse kaks korda päevas 10 minutit õues ja et husky elab Lasnamäe paneelmajas 10ndal korrusel ühetoalises korteris ja läheb hulluks ilma aktiivse tegevuseta. Silmad on ju sinised!"

Üksi korterisse jäetud küülik

Muidugi on ka neid, kellel allergia päriselt välja lööb, kuid sel juhul oleneb paljugi allergia vormist, ägedusest ja motivatsioonist. "Loogiline, et kui lapsel on allergiline astma, siis on mõistlik loomale uus kodu leida," nendib Marika. "Kui aga mõned punnikesed ja silmade sügelemine, siis oleneb kõik sellest, kui kallis on peremehe jaoks loom. Mina pean 14 aastat merisigu ja kõik need aastad on mul nende peale allergia, mis - õnneks - on ainult kontaktne ja piisab vaid käte pesemisest peale loomadega tegelemist. Seega, mina ühtegi oma merisiga ära ei anna, kuni olen sant või surnud! Seda enam, et praegu on kõik võimalused olemas- teha test enne looma võtmist, mitmed ravimid..."

Paraku puutub ta kokku ka päriselt elu hammasrataste vahele jäänud inimetega, kes ei ole enam võimelised oma looma eest hoolitsema. "Ja siin ainult au ja kiitus neile, kes soovivad oma loomale head elu ja otsivad neile head kodu. Need kaks viimast kategooriat peaksid meeles pidama, et on omakorda mitu kategooriat inimesi, kellele ei ole vaja looma anda," rõhutab ta. "Üleüldse, tasuta loomade jagamine ei ole okei. Miks? Sest on olemas millerdajad, edasimüüjad, kes koguvad tasuta loomi ja müüvad edasi näiteks Soome. Ja neid väga ei huvita, mis tingimustes nad loomi peavad ja transpordivad ja kellele müüvad."

Väärarengutega meriseapesakond oli mõeldud boale söögiks

Selles olukorras tulevad Marika sõnul uuesti mängu need, kes soovivad looma võtta emotsioonide ajel või lastele, ehk siis, looma heaolu ei ole garanteeritud. "Ka inimesed, kellel pole raha isegi puuri ostmiseks. Isegi selleks, et osta pilet näiteks Pärnust Tallinnasse loomale järele tulemiseks, rääkimata sellest, et luua loomale kõik vajalikud tingimused, tagada vajadusel arstiabi ja pakkuda kvaliteetset toitu," teab ta. "Samas on neil millegipärast suur soov looma omada."

Ta ei suuda ka mõista inimesi, kelle jaoks on üks loomaliik igati armastust ja austamist väärt, aga teised liigid puhas null. "Need, kes ostavad kokku elusaid hiiri, rotte, merisea- ja küüliku poegi ja isegi pisikesi kassipoegi, et anda neid ohvriks maole," loetleb ta. Lõpuks pole võimatu, et abitu loom satub ka vaimselt väärastunud inimese kätte. "Loomapiinajad, vaimuhaiged, sadistid, " nimetab ta. "Palun: enne, kui võtad looma, mõtle. Kas vajad- suudad - oskad - jõuad - soovid. Meile on antud aju selleks, et mõelda. Ja südametunnistus, et vastutust kanda!" lausub naine, kelle süda ja hoiukodu peremeheta loomade jaoks alati avali on.

Tallinna tänavalt leitud küülik