Aga see on ainult jäämäe tipp. Tuumakam jutt tuleb psühhiaatritelt, kelle sõnul kannatavad loomade eest hoolitsevad seeniorid harvem depressioonide, unehäirete ja kõrge vererõhu käes ning – ülla-ülla – neil on ka rohkem sotsiaalseid kontakte.

Kellegi teise eest hoolitsemine teeb õnnelikuks, sest koos vanusega kasvab ka üleliigsustunne. Ja vajadus vajalik olla vajab turgutamist. Inimese lähedust otsivad ning silitamist tahtvad koerad teevad vaimule head. Silitamisel hakkab inimaju tootma oksütotsiini, õnnehormooni, ja tulemuseks on parem enesetunne. Oksütotsiini nimetatakse muide ka emadushormooniks.

Koerad toimivad tõhusate kontaktivahendajatena. Koeraga tehtud jalutuskäikudel saab teistega paremini jutule ja ka tere öeldakse rohkem kui muidu. Seejuures pole otsustav mitte omandisuhe, vaid hoopis sõprussuhe loomaga.

Jalutamas käimine, toitmine, veterinaari juures käimine, karva- ja nahahooldus – see on hool, mida loom paratamatult vajab. Need tegevused annavad päevarutiinile rütmi ja aitavad omaette norutamisele kalduvatel vanainimestel passiivsusest läbi murda.