Loomaarst annab nõu: milline lemmikloom sobiks vanemale inimesele seltsiliseks?

ELUKIRI: Kui vanas eas oled üksi, aga oleks jaksu ja tahtmist kellegi eest hoolitseda, siis kas ja milline lemmikloom võtta?

Vastab Ingrid Hang,

Tiina Toometi Kliiniku loomaarst:

Inimesed on enamasti harjunud, et lemmikloomaks on kass või koer. Tegelikult on võimalikke lemmikuid ju palju rohkem: kalad, hiired, merisead, kilpkonnad, linnud ja paljud teised. Inimene saab ise valida vastavalt eale, tervislikule seisundile, füüsilisele aktiivsusele, ja eelistustele, millist lemmiklooma võtta.

Loomulikult on kilpkonnapidamine füüsiliselt lihtsam kui kassipidamine ning kassipidamine lihtsam kui koerapidamine, aga siinkohal peab meeles hoidma, et lemmiklooma valides tuleks eelkõige mõelda mitte pelgalt temaga hakkamasaamisele, vaid sellele, mida on talle pakkuda. Iga lemmikloom tahab, et temaga tegeletakse (mängitakse, dresseeritakse, sügatakse, räägitakse), talle ei piisa ainult ettepandud toidust ja veest. Lemmiklooma pidamine kätkeb endas meeletult palju positiivseid nüansse, toome siinkohal neist tähtsamad:

• Seltskond. Tihti ollakse vanas eas üksinda. Lemmikloomad suudavad meid rasketel ja üksildastel aegadel lohutada pelgalt oma kohaloluga.

• Rutiin. Lemmiklooma pidamine eeldab teatud rutiinist kinnipidamist. See omakorda võib anda igapäevasele elule mõtte. Näiteks ise ei tahakski voodist üles tõusta, kardinaid eest tõmmata ja õue jalutama minna, aga koer sunnib seda ikkagi tegema. Jalutuskäigul võib saada uusi tuttavaid, kellega hiljem meeldivalt soojas kohvikus ilma lemmikuteta mõnusalt aega veeta.

• Kindlustunne. Kurjalt haukuv koer ei mõju võõrastele just väga kutsuvalt, mis sellest et ukse taga olev loom kaalub vaid 12 kilo.

Me kõik vajame, et keegi meist hooliks ja meie eest hoolitseks. Samuti ei kao kuskile soov olla kasulik ja vajatud, hoolimata sellest, et karjäär lõppes, lapsed kasvasid suureks ja algas pensionipõlv. Samasugust hoolimist ja hoolitsemist vajavad ka meie lemmikloomad. Kui võtame vanas eas endale lemmiklooma, anname lubaduse teda toita, kaitsta, õpetada ja armastada.

Kui võtta koer, siis milline?

Ei ole olemas ideaalset koeravõtmise valemit. Kõik, mis on kirjutatud erinevate koeratõugude ja koerte iseloomu kohta, peab paika, kuid üldjoontes. Et saada heaks lemmiklooma omanikuks, läheb vaja loomaarmastust, vastutus- ja kohusetunnet, tahtmist, aega ja raha (vaktsineerimised, kiip, ussitõrje, ravikulud jms). Kõike piisavas koguses ja just eelpool nimetatud järjekorras.

Tõuvalik sõltub just inimesest endast, tema elustiilist ja teda ümbritsevast keskkonnast (vanus, elamistingimused — maamaja või korter -, tervis, teiste pereliikmete kohalolu jne). Koer ei pea tingimata elama maal või aiaga piiratud linnamajas. Tihtipeale jalutatakse ja tegeletakse korteris elavate koertega palju rohkem kui näiteks maal asuva niinimetatud valve- või ketikoeraga.

Tõud, keda ei soovitata korteris pidada, on mastifid, bernhardiin, njuufaundlane, Kesk-Aasia lambakoer, Lõuna-Vene lambakoer, Kaukaasia lambakoer, verekoerad, kõik laika tõugu koerad. Õuekoerteks aga ei sobi Pekingi paleekoer, Bostoni terjer ja Bedlingtoni terjer, taks ja muud lühikarvalised tõud.

Tuleb meeles pidada ja endale selgeks mõelda, et koera hooldus võtab palju aega. Eriti, kui on tegemist pikakarvalise koeraga, keda tuleb tihti pesta. Osa koeri pügatakse, teisi trimmitakse (see võtab mõnikord isegi rohkem aega!). Rohkem vajavad hoolt shar pei, Tiibeti mastif, Lõuna-Vene lambakoer, spanjelid, Pekingi paleekoer, puudel, tšau-tšau, snautser, must terjer, Afganistani hurt, setter, sheltie. Vähem nõuavad hoolt bokser, dogi, rotveiler, Prantsuse buldog, mops, Dalmaatsia koer, bullterjer ja dobermann.

Kindlasti peab koeravõtmisel arvestama enda füüsise ja vaba ajaga, sest koerad vajavad väljaõpet. Hästi dresseeritavad koerad on snautser, bokser, Lõuna-Vene lambakoer, njuufaundlane, puudel, labrador, kokkerspanjel, Saksa lambakoer, kolli ja sheltie. Halvasti võtavad õppust shar pei, Kaukaasia ja Kesk-Aasia lambakoerad, Pekingi paleekoer, Afganistani hurt, bloodhound ja basset, laikad, tšau-tšau, foksterjer, Šoti terjer, bullterjer ja taks. Viimaste õpetamiseks kulub palju rohkem aega ja energiat.

Lisaks tuleb teada ka koera aktiivsusastet ehk seda, kui energiline on väljavalitud koeratõug. Näiteks Iiri setter on väga elav ja liikuv, seega ei sobi ta liikumispuudega ja üksikule inimesele, kes on kodust palju ära. Kui koer ei saa oma energiat välja elada, muutub ta närviliseks ja võib hakata kodus pahandust tegema. Tugitooli armastav inimene ei peaks endale võtma snautserit, rotveilerit, Dalmaatsia koera, Airedale’i terjerit, Iiri setterit, lambakoera, kollit, dobermanni, Jack Russelli terjerit, Tiibeti mastifit või springerspanjelit. Vähem tegevust vajavad buldog, dogi, Bostoni terjer, Bekingi paleekoer ja chihuahua.

Et koera ja inimese kooselu pakuks rõõmu ja rahuldust mõlemale osapoolele, peab paar omavahel sobima. Varjupaigast koera võttes peab arvestama, et sealsed loomad on pahatihti pärit peredest, kus koeravõtmine on olnud läbimõtlematu otsus, samas ka peredest ja inimestelt, kes on võtnud endale valet tõugu koera. Mõlemal juhul on koera-inimese kooslus rikutud. Täiskasvanud koera on dresseerida palju raskem, rääkimata tema psüühika ravimisest.

Muidugi leidub varjupaigas ka palju selliseid täiskasvanud koeri, kelle peremees on äkitselt surma saanud, haiglaravile jäänud või on imiku sündides selgunud, et koeraga ei suudeta enam tegeleda. Seega peab väga täpselt teadma, kust, miks ja millal on loom varjupaika toodud. Veel peaks teadma, et nagu inimeste, nii on ka loomade vananedes mitmete haiguste põdemise tõenäosus suurem. Üldiselt peetakse keskmiselt seitsmeaastast koera juba vanuriks, aga see muidugi sõltub koeratõust ja suurusest. Olenevalt haigusest, selle kulgemisest ja prognoosist, peaks arvestama võimalike väljaminekutega ravikulude ja/või eutanaasia näol.

Kutsika puhul on muidugi see eelis, et koera-inimese suhet ja sidet saab ise hakata vormima looma dresseerides, õpetades ja temaga mängides. See kõik eeldab aga head füüsilist vormi, vastupidavust ning teinekord päris palju kannatust ja järjekindlust. Kutsikaga peab tõesti tegelema ja jooksma ning vajaduse korral tema väljaheiteid ja närimisprahti koristama. Esimesed neli elukuud on sotsialiseerimise kõige tähtsam periood. Just siis pannakse alus edaspidisele heale läbisaamisele ja õppimisvõimele.

Kindlasti tasuks koera, eriti just kutsika valikul suhtuda väga kriitiliselt enda vanusesse, mõelda läbi lähedaste valmisolek aidata koer üles kasvatada või siis enda juurde elama võtta. Juhul, kui eakad inimesed ikka tõesti tahavad kutsikat, siis ideaaljuhul võiks neil olla keegi abiks, kes suudab loomaga joosta, mängida ja teda dresseerida. Vanur aga võib mõnusasti kamina ees koeraga juttu vesta ja lemmikule pai teha.