Loomad õpetavad üksteisega arvestamist


Loomad õpetavad üksteisega arvestamist
Foto: MorgueFile

Kui muiste kodustasid inimesed loomi selleks, et neid koorma ette rakendada ja süüa, siis tänapäeval rakendame loomi teatavasti pigem oma hingelise koorma ette ja sööme nende energiat. Naudime seda, et meie soetatud loomad sõltuvad meist – saame olla helded ja suuremeelsed. Vastutasuks saame lisaks positiivsele laengule ka ohtrasti mõtlemisainet. Oska vaid jälgida.

Minule on loomad õpetanud esiteks sõnatu kõne mõistmist ja ühenduse saamist kõiksusega läbi teist liiki elusolendite. Teiseks üksteisega arvestamist ja kohanemist ilma, et ükski liik püüaks olla teine liik – me kasutame teiste liikidega suheldes küll nende käitumismudeleid, aga ei muutu ise seejuures koeraks, hobuseks ega seaks. 

Kolmandaks on mu loomaaed – meil on hulk hobuseid, ponisid, eesel, kihnu maalambad, sead, kanad, haned, papagoid, kassid ja koerad – päevast päeva näidanud nii teenistus- ja koostöövalmidust, oma vibratsioonidega intellekti kui seda, et iga loom ja lind siin ilmas väldib viimse võimaluseni vägivalda. Ta ründab vaid siis, kui tema elu või laps on ohus – ja toidu pärast muidugi ka. 

Viimasena olen õppinud kõige raskemat elukoolitükki – see on mul tegelikult pooleli – loomade-lindude tarvitamist selleks, milleks neid on kasvatatud. Toiduahela väärikat ja valutut ohjamist. Mina toidan ja hooldan sind – aga ühel loomulikul päeval on mihklipäev, jõulud… Saate aru küll. Oh, ma ei taha sellest isegi rääkida.

Seotud lood:

Tõrksa taltsutamine

Igaüks meist, kes on vähegi loomadega kokku puutunud, teab – inimene peab olema karja juht. Linnud teatavasti hakkavad inimese hoolealustena väga kergesti inimest suisa oma emmeks-issiks pidama. Imetajad aga vajavad inimest endale karjajuhiks selleks, et reeglid oleksid paigas. Ilma reegliteta loom – olgu ta koer, hobune, kass või siga, on hädas ja õnnetu. Püüab ise seadusi teha, inimest allutada ja majapidamist juhtida.

Selline olukord tekib isegi siis, kui inimesel-karjajuhil on kiire tööperiood, ta on komandeeringus või haige – juba algab mäss ja võimuvõtt, sest kõigi loomaliikide jaoks tähendab korra- ja seaduspära ellujäämist.

Minu jaoks on kõige õpetlikum olnud erinevate loomakarjade üheaegseks juhiks olemine. Pean olema nii hobuslaste karja, lambapundi, koerakamba kui kassi-sindrite juht ühtaegu. Selle simultaaniga toime tulemiseks tuleb endale allutada iga loomaliigi karjajuht. 

Mida kindlamalt allub sulle juhtmära (või täkk/ruun), mida rahulikumalt usaldab sind juht-utt (või jäär/oinas), mida allutatum on juhtkoer ja kasside kambapealik, seda ladusamalt sujub nende paralleelmaailmade haldamine.

Pärast mõningasi jõukatsumisi ja enesekehtestamisi olen jõudnud selleni, et juhin oma liikidepaljusust mühatuste, viibete ja pilkude keeles. Ent sellega on sama lugu nagu sõpruse ja armastusega inimestegi vahel – need suhted ei saa kunagi valmis. Neid tuleb pidevalt edendada ja süvendada. Midagi õpetlikumat ja õnnestavamat kui endast suuremate, osavamate, vaistlikumate olendite austuse ja armastuse pälvimine pole ma siin ilmas kogenud. See on midagi väga tõelist.

Tõeline Eedeni aed

Minu kodus on juba aastaid elanud läbisegi nii rohusööjad, kiskjad kui kõigesööjad. Kõigesööjad on teatavasti sead – ja inimesed. Kelle nimetamine seaks on päris kindlasti sigadele solvav.

Olen kollase meedia ja haigete kommentaatorite lõugade vahelt tänu sellele eluga välja tulnud, et mind kaitseb, laeb ja koolitab minu kodune Eeden. Erinevalt kõige- ja üksteisesööjatest-inimestest hoiduvad loomad väga reeglipäraselt üksteisele haiget tegemast.

Tilluke siga võib rahumeeli tonnise hobuse jalgade vahel jalutada ja heinarulooni sees põõnata – hobune teeb kõik endast oleneva, et talle mitte peale astuda. Lambatall keerab ennast suure koera kaissu magama, sest teab – nii koera kui ka tema kõht on täis ja kedagi ei murta, vaid hoitakse.
Enesekindel põrsas võib saada lambakarja juhiks, sest on intelligentsem – ent sellest hoolimata ei saa temast lammast ega lammastest sigu. Niisugust kohanemist ilma isiksusliku lagunemiseta tasuks inimestel loomadelt õppida. Nagu ka rahumeelset territooriumi jagamist – kassid-koerad on teatavasti mõlemad kiskjad, kes võivad täiesti sõbralikult kõrvuti kulgeda, kui on veendunud, et koer ei kipu pööningule hiiri püüdma ja kass ei pretendeeri kontidele. Inimesed kahjuks omavahel asju ajades nii lihtsate jagamistega toime ei tule.

Maapealne Noa laev

Pean tunnistama, et kõige raskem on meie Eedenis olnud nende loomalastega, keda on tulnud hukust päästa. Nad on meile tulnud teistest peredest – keda endidki on loomalaste päästmine hukust päästnud.

Jänesepojad Tölpa ja Mõhk ootasid meid lasteaiaväravas – üks seitsmelapseline pere oli näljas ja sai neid jänkse meile müües mitu päeva süüa. Kui klutid olid toas suureks kasvatatud – jänes toas tähendab pabulaid kõikjal, voodi ja magaja ninaaugud kaasa arvatud – kinkisime nad naabrilastele. Igal loomahulgal on mõõt ja määr ja päästval Noa laeval on kriitiline äär.

Lambatalled Miks ja Maks tulid kohaliku vetarsti soovitusel küla teisest servast orvukestena. Tohter ütles sealsele pererahvale, et kui need enneaegsed veritsevate nabaväätidega nirud üldse kusagil ellu jäävad, siis meil. Jäidki. Kolm kuud lutitamist-putitamist. Piima-munavalge-glükoosi segu. Päeval ja ööl.

Tulemuseks on muidugi tagajärg – Miks ja Maks leegivad mul igal sammul määgides kannul ning kui oma talitusi tehes oled harjunud kõrgeid kirjanduslikke mõtteid mõtlema, kipuvad sedasorti kasulapsed pehmelt öeldes eksitama. Aga mis sa teed. Ikka teed.
Kui mõni pereema saab allergia, võtad tema koeravääniku hoiule. Kui kellelgi pole hobusekonti kuhugi panna – ikka võtad vastu. Sest oled valinud sellise Tee.

Hooliv koostöö

Loomad kingivad jõulise järjekindlusega liigutavaid vaatepilte. Mu maja kõigist akendest on vaade igasse koplisse ja õuele. Oma tekste kirjutades näen iga päev mõnd soojendavat hetke, mis loodetavasti ka tekstidesse sädet annab.

Kui poniema on oma krutskeid täis varsast väsinud, võtab teine poni poisi oma hoole alla ja laseb emmel välja puhata. Kui põrsas ja varss on ühe korraga väsinud mehed, krutivad nad end teineteise kaissu ja jäävad sügavalt magama.

Kui hiigelsarvedega jäär avastab, et koerad tukuvad, võtab tema ise majapidamise oma hoole alla – sissetungija saab tõhusa tou nii autoukse pihta kui oma isiklikku ahtrisse. Ja ka sead-hobused toimivad muide majavalvuritena kui märkavad, et keegi teine ei ärka.
Ehkki lühinägelikud inimesed kipuvad oma stereotüüpides pidama osasid loomi teenistujateks, osasid nautlejateks – muist on targad, teised lollid – näitab põhjalikum vaatlus ja kooselu, et kõik on oma rütmis ja tasandil targad ja teenistuvad.

Ülimalt liigutav on vaadata suurt koera, kes puhastab oma kõhu alla pugenud tallekese taguotsa või kassi, kes tõmbub nurrudes ümber jänku kerra, aga…

Ohtlikud illusioonid

Ärgem kogu imetluse, mõistmise ja usalduse juures siiski unustagem, et kiskja on kiskja ning rohusööja on rohusööja. Rahulikus täis kõhuga ja segamatus olukorras näivad nad mõlemad turvalisemad kui tegelikult on.

Meil on omal olnud kogemus, et hundikoer, kes hoiab ja hellitab toas kasvanud tallesid, võib samas halastamatult rünnata õue-lambaid. Ja et koer, kes tuleb majja täiskasvanuna, õpetab oma halbu kombeid ka siin kasvanutele – juhhei, lähme küla peale hulkuma ja massiga lööma.
Olen samas õppinud ka nende karmide ja tülikate kogemuste eest tänulik olema. Ilma nendeta muutuksin ohutundetuks nagu väike laps, kes ei tea, et loomad võivad lüüa ja hammustada, kui neil enda arvates selleks põhjus on. 

Järelikult tuleb lastele õpetada, millal ühelgi loomaliigil enda arvates on see põhjus ennast kaitstes rünnata ja vastanduda. Kuitahes leebe hobune võib tuuleiili, lendava kilekoti, paugu või ei-tea-mille peale ehmatada ning tema kui rohusööja loomulik reaktsioon on põgenemine. Kui põgeneda ei õnnestu, siis ta ründab. Nii ohuallikat, mis-kes on maapinnal – kui seda, kes teeb talle seljas haiget. Esimene püüdlus – alt ära joosta. Teine taotlus – valutekitaja seljast maha saada. Loogiline.

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud

Antoine Saint-Exupéry on teinud inimkonnale Galileo Galilei, Einsteini ja Archimedesega täiesti võrdväärse kingituse. Tema raamatus „Väike prints“ on lauseid, mida saab sama universaalselt ja väekalt kasutada nagu tsitaate pühakirjast.

Ütle mulle täpselt, millal sa tuled, muidu olen su selleks ajaks juba ära oodanud, kui tuled…
Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Iga loomasõber – ütlen meelega sõber, mitte omanik, sest kedagi ei saa omada – teab, kui siduv on kasvõi purgihiire pidamine. Mis siis veel rääkida suurematest loomadest, kes tahavad igal päeval kindlal kellaajal süüa ja puhast pesa.

Teenin neid rõõmuga – ja teenin mõtestatud tööga raha, et neid teenida. Ning õpetan seda õnnetunnet ka lastele. Kuna mul on viis last, tean, et seda rõõmu ei saa kõigile noortele inimestele õpetada ühel ja samal moel, mõnele paraku ei saagi oma sellelaadseid kogemusi edasi anda.
Mõni laps võtab vastutuse koos looma-linnuga vaikselt mediteerides. Mõni laps naudib looma toitmist ja harjamist. Teine laps saab oma vastutuse kogemuse koos loomaga tegutsedes. Olgu see treening, mäng või töö. 

Neid erinevusi ei saa me aga teada, kui ei proovi ja lapsi ei jälgi. Järelikult on loomadega koos elamisel veel üks võimas boonus – nad suunavad meid meie enese lapsi jälgima ja juhtima. Aitavad meid välja õõnsast autoritaarsusest, armastuse ostmisest ja teiste olendite omamisest.