Nad on hästi toredad ja mõistvad, kuigi kohati kas liiga hoolivad või lihtsalt kinni oma noorepõlve mõtteviisides ja tavades.

Igal juhul näib mu vanaemale ühe enam hinge pugevat, et ma olen juba 32-aastane naine, aga ikka veel vallaline. Küll on ta püüdnud mind üle kuulata otserünnaku abil, küll kasutanud süütu spiooni ehk siis vanaisa teenuseid.

”Miks sa ikka abielus ei ole? Sul ju hea töö, oma kodu ja võlgu ka pole. Välimus ka üle keskmise. Kardad peret? Mehed sulle siis vast ei meeldigi? Või ei taha sa lapsi? On sulle mõni mees nii haiget teinud, et enam ei taha?”

Neid küsimusi tulistas vanaema puusalt. Lõputult. Mis ma ikka talle öelda oskan.

Aega on, küll jõuab kõike, kodus istuda, lastega tegeleda ja sokke nõeluda.

Hägune perspektiiv oli minu jaoks täiesti rahuldav, aga muidugi mitte vanaema jaoks. Ta oli pähe võtnud, et ma olen üks õnnetu ja üksildane üksiklane – enda ja maailmaga kimpus olev olevus. Rohkem võimalusi ei paistnud olevat.

Kord sügisel läksin täiega kettasse, kui mamma minult ääriveeri uuris, et kas mu õnnetu üksildus pole mind päris nurka surunud.

“Lõpeta ära,” röögatasin ma. ”Lase mul nüüd olla!”

Vanaema tõmbus kõrvale ja jäi täiesti vakka. Kuni jõuludeni.

Olin olukorraga isegi rahul, kuigi tulemus polnud päriselt sellisena plaanitud. Võib-olla oli seda vastikut tüli tarvis, et mu kodused mõistaksid: tänapäeval ei tähenda üksi elav noor naine üksildast õnnetusehunnikut. Mu valik oli mitte ainult teadlik, vaid ka õnnelik.

Ja siis käis pauk. Jõuluõhtul olid vanavanemad mul kopsti! ukse taga. Särasid näost nagu jõulutähed. Vanaisa hoidis süles suurt papist kasti ja sellised asjad ei tähenda tavaliselt head.

Mu eelaimused osutusid õigeks, sest tuppa jõudes tõstis erakordselt elevil ja õnnelik vanaema kastist välja vingerdava koerakutsika.

Toimuval polnud reaalsusega esialgu mingit pistmist, kuni selgus kohutav tõde –
kutsikas oli toodud mulle. Kingituseks. Seltsiliseks või nii. Murepilvede hajutamiseks. Õnneliku elu stardipakuks.

Oli tõsiselt hämmeldunud. Maad võttis jõuetus.

”Vanaema, mida sa teed? Sa ju tead, et ma pole loomainimene. Mind lihtsalt ei huvita loomad elutoas.”

Et tekkinud vaikusega miskit peale hakata, kordasin ma viimast lauset uuesti. Liiga valjult. Esimese vihaga tahtsin tegelikult koera karpi tagasi suruda ja vanaemale kindla “ei” öelda.

Siis aga vaatasin mamma silmi ja jäin vait. Sealt peegeldus niipalju armastust. Hellust. Hoolivust. Muret.

Alistusin. Istusin murtult toolile ja järgmise veerandtunni noogutasin regulaarse intervalli tagant pead.

Peas kumisesid seosetud katked vanaema lõputust vadinast.
Noogutasin. Jah, söödan ja joodan.
Noogutasin jälle. Jah, võib esialgu pissida kuhu juhtub.
Taas noogutus. Jah, panen loomaarsti numbri rahakoti vahele.
Jah… jah… jah. Olin kõigega nõus. Peaasi, et see piinlik õhtu otsa saaks.

Silmanurgast nägin, kuidas põrandavaibal kügeles kortsus vorst, terrorist, kes oli minu koju vastu minu tahtmist sisse smugeldatud. Omamoodi nagu Trooja hobune.

Misasi ta üldse on? Püüdsin meelde tuletada erinevaid tõuge: puudel, hundikoer, terjer. Dalmaatslane äkki? Umbes sama pealkirja kandva filmi postrilt kangastus mulle järsku stuudio nimi ja mul läks süda pahaks. Ma ei julgenud vanaemalt looma tõu kohta midagi küsida, sest vallanduv selgitustelaviin oleks mu niigi kehva meeleolu kuristikku pühkinud.

Lõpuks sain tänulikku nägu tehes vanavanemad ukse taha saadetud.

Naasin tuppa. Terrorist oli ennast kerra tõmmanud, kääksus ja paistis olevat eluga väga rahul. Erinevalt minust.

Istusin toolile ja valasin enesele pokaali veini. Kui kaua see loom elab? Viisteist aastat vast. Hetkel sai teha vaid ühe järelduse: kõik on läbi.

Mis üldse edasi saab? Jõuluõhtu lõpu suutsin siiski päästa. Pakkisin lihtsalt kutsika sisse ja viisin töökaaslase juurde. Teadsin, et ta on koerahull. Ütlesin napilt, et hoidku looma veidi aega enda juures. Sellele järgneva improviseeritud hädavale unustasin ma juba hetk hiljem ära. Tal oli loomulikult kohe sada küsimust keelel, aga ma tegin joonelt minekut. Liinast oli kahju, aga pidin natuke ka enda peale mõtlema – üritasin oma jõuluõhtut kasvõi osaliselt päästa.

Ei läinudki mööda kaua aega, kui helises telefon, liini teises otsas Liina. Ütles, et tuleb läbi ja toob kutsika tagasi. Ta ei tahtnud Terroristi endale jätta. Ka mitte palumise peale. Sogas midagi vastuseks. Midagi väikestest lastest ja pikast reisist.

Ma olin algseisus tagasi, kahekesi Terroristiga nagu pantvang. Kõhuli oma elupõrandal, käed kuklal ja toru ribide vahel.

Vanaemale polnud mul jõudu koera tagasi viia. Peas keerles olematute variantide segumasin nagu katkine karussell. Mida teha koeraga – ära kaotada? surnuks ehmatada? Ebay's maha müüa?

Mu pea on täiesti tühi. Võtsin laualt telefoni, et see vastu seina visata, kui ta samal hetkel helisema hakkas. Jaanika. Hea sõbranna, aga mõnikord paras kanaema.

“Häid jõule, Mare!”
“Häid, jah!”
Hullemaks ei saanud ilmselt enam minna.
“Sul on koer üle?”
Mul jäi telefon õhku rippuma.
“?!”
“Või sul ei ole koera üle? Liina helistas mulle ja rääkis.”
“Häid jõule!” üritasin ma juhitavuse kaotanud reaalsust libedale teele tagasi keerata. “Kas sul on mingi plaan?”
“Kas ma saaksin selle koera endale? Palun.”

Paremaks ei saanud enam minna.